Kesk neid ilusaid hetki, mida mul on rõõm kogeda, tuleb vahest ette ka neid, mis panevad mõtlema, et esimene, teine, kolmas, maeiteamitmes eesti parasjagu oma palet näitamas on - ühel hetkel oled selili, hoiad teistel puhast sära kiirgavatel inimestel kätest ja teed kell kaks öösel päikesetantsu; näed kõige ehedaimaid, puhtaimaid hüvastijätu pisaraid; koged taaskohtumisrõõmu või oled lihtsalt - ei koos ega üksi, lihtsalt oled.
Või siis oled ühes pisikeses asulas suvelõpupeol ja vaatad, kuidas kõik inimesed on maani täis, või sinnapoole teel - soost ja vanusest olenemata. Ja otsivad - kindlustunnet, turvalisust, enesekindlust - kõige madalamatest sfääridest, püüdes ennast unustades teisi jalge alla trampida.
Mu isa töötab hullumajas ja ega neil pärast neid pikki aastaid vahet ei ole. Ta on suur mees, joob liitri viina üksi ära. Lööb rusika lauale ja ütleb, et täna joob tema viina. Pärast lööb selle rusika juba, kuhu juhtub. Ma ise joon ka - räigelt. Koomik olen. Koolis käisin ka, kutsekas. Pool aastat ja siis sain aru, et see pole ikka minule. Joon, veelkord joon ja kurat, juua ma oskan - aga ega seda enam lõpetada ei oska. Ei näe mõtet ega põhjust. Aga teid ma austan, kometit oskate teha! Krt, ma olen ise ka ikka koomik. Aga mu sõbrad tahtsid teada, et kas te olete peded?
Ja näed selliseid..kurbi silmi. Natuke ennasthaletsevaid, ent samas ohtlikult alla vandunud hinge pisaraid. Ja need pisarad, see äng, kumab kuidagi tumedalt kõigi kohal. Kõige taustal.
Kuidas hiljem sellel ja tollel teisel tüli lahenes, ma ei tea. Ja kuidas pidu lõppes, seda ma ka ei tea. Aga lõbus tundus neil kõigil olevat. Oleneb muidugi, mida lõbuks pidada ja kuidas end lõbustada.
Sotsiaalne mitmekesisus, kas see ongi Su palede valem? Et ongi ühel maal mitumitumitu maad? Nii on ja nii jääb?
No comments:
Post a Comment