Seda, et kebens müüb, teab igaüks. Ja et vägivald müüb, teab vist ka igaüks, kelles veel miskit ürgset alles. Alljärgnev kõditas aga hoopis kuidagi sellise nurga alt, et kas see ongi meie olevik ja üha süngem tulevik, kuhu me mitte ei suundu, vaid sumbume- suurasumite üksikud hinged, kellel a) on väärtused ja nad võitlevad nende eest (eesmärk pühitseb abinõu) / kutsugem neid kasvõi fanaatikuteks; b) pole väärtusi ja hinge ( -> mõtetu vägivald as fun ja raison d´etre); või c) veel hullem, inimesed, kes on elus pettunud, kelle maailm on kokku kukkunud - neilt on aated röövitud, kokku kogutud ja peale kustud nii, et hingest on alles jäänud vaid sünge kogus hävitamishimulist vimma.
Kino peegeldab läbi oma veidra prisma elu - siit saab ta ju ainest? Tundub, et mingisugusele inimestevahelisele ja -sisesele ükskõiksusele ja hoolimatusele see ju viitab. Empaatia lõpp? Või appikarje?
No comments:
Post a Comment