sõbrapäev, vol 1

Täna on sõbrapäev. Esialgne vaimustus ja sellele mõni aasta hiljem järgnenud "pahade postkaardiärimeeste välja mõeldud püha" vaimus skepsis on taandud. Seega, head sõbrapäeva!
See teema on meil väga popp,  olen hetkel koolis, kõht suisa valus. Naerust.
Sõime maailma kauneima piffkoka poolt tehtud kirsikooki (serveerisin kui endatehtut, haaa!) ja vestlesime. Vabariigi tulevikud hakkasid täna kohe hommikul kirkaid mõtteid kütma. Üks leidis koos emaga nii ilusa sõbrapäeva salmi, et jagan seda siingi:

"Sõber on nagu piss püksis – kõik näevad, aga ainult Sina tunned selle tõelist soojust. Aitäh, kallis sõber, et oled piss mu püksis!"

Hiih.

Ja üks neist väikestest tegelastest tõestas taas, et aeg (muusikamaitsest rääkimata) on igavene ja vääääga suhteline:

-Käisin nädalavahetusel poes, ostsin muusikaplaadi.

-Millise?

- Dr. Alban, seal on 14 lugu peal, ma võin homme kaasa tuua.

- Ahhaaa, siis saad meile oma lemmiklugu lasta!

- Need kõik on mu lemmikud!

- Aa. No kuula veidi kodus, ehk hakkab mõni eriti meeldima. Kas see on tal uus plaat?

-Ei. Vana.

- Mis aastal see siis välja anti?

- Ma ei tea. 1900 midagi.

vot nii, sõbrad.