Kunagi, kui ma väike poiss olin, siis arvas mu vanaema, et ainuõige on mind baretiga poodi, kooli, õue mängima saata. Mina muidugi käisin. Käisin ja külmetasin. Kuni ükskord unustasin enne tuppaminekut mütsi taskust võtta ja pähe panna. Pärast seda enam baretimuret polnud ja sain minu silmis kantavama mütsi.
Praegu on väljas selline kliima, et võib ausalt tõdeda - laupäeval oli -15 C sooja. Tavalaks on ju seal kuskil -20 ja -25 vahel, varahommikuti rongi oodates võib vabalt ka -28.5 olla.
Ja isegi sellise kliimaga leidub vanaemasid, kes sunnivad oma nüüdseks juba täiskasvanud poegi baretti kandma. Ja siis need mehed kõnnivadki, pea õlgade vahel, härmas kähar laubal, tööle ja poodi ja lapsele lasteaeda järgi, sigaret hambus ja barett taskus.
Sest mingit teist loogilist seletust ma sellele arktilisele peapaljastushullusele ei leia, kuigi püüdsin:
1. Nende topeltlõug on juuste alla läinud (kuppel ülalt pekkis?)
2. Staatiline elekter. Raudselt. Hoiab juuksed püsti, nii et karvade vahele tekib isoleeriv õhkpadi. Puhevil sulestikuga tihaste õpetatud nipid. Laenguga lindinimesed.
3. Õnnetus jäätisega, mille juured ulatuvad aplasse lapsepõlve. Permanent brainfreeze.
4. Mu peal on arenguruumi.
5. Neil oli veidi julmem vanaema. Elik, die Baskenmütze ist unter der Kopfhaut, unz ja!
6. Prantslased.
7. Governators menu
8. Kui neil oleks lihtsalt kuum veri või palavik, siis nad ju auraksid? Aga nad ju... KÜLMAVERELISED?
whou
No comments:
Post a Comment