Kui mõni suursaarlane mu keeleoskust kiidab, siis ei saa ma seda mitte tõsiselt võtta - nad on endiselt mu silmis olendid, kes laiskuse kreatiivsuse maski on rüütanud ja selle uhkusega kõrgustesse tõstnud. Australian language ehk aussie lingo, mille kallal ma alguses kõvasti pead murdsin ja valutasin, on lauimas igal pool. See kannab endas sellist muretut No worries (ingl. k why bother, e.k oh ei muresida, trillallaa-trullallaa, küll aasal on kena kepsella - toim.) suhtumist, mis oma näilises keerukusest vabastamises sunnib hoopis kõike, mis huulilt lendu pudeneb, lühendama. Öeldu kaotab küll oma pikkuses, aga mitte spartalikus mõistes, ehk siis - nad siin kõike muud, kui lakoonilised. Jutule saadakse esimesel pilgul ja seda aetakse palju.
Väike vahelepõige, jagan ühte lihtsat avastust teiega. Kuna oma tavalisel tööpäeval vestlen ma umbes sajakonna erineva inimesega, siis olen jõudnud arusaamale, et väga lihtsalt saab eristada, kellel veel eluvaim sees on. Seesama uudishimu, mis meid kunagi puuotsast alla tõi, seesama, tänu millele väike laps käe vastu pliiti paneb ja mis meid salamisi üle aia kiikama ja avastuste teele sammuma sunnib, ongi üks Elu indikaatoritest. Kuna vähemalt pooled me klientidest kuuluvad vaieldamatult elavate elavate leeri, siis tabab mind päevast päeva küsimuste rahe. Minusugune pläraläraleemet tunneb end neis laudades kordi paremini, kui elavate surnute manu - lihtne toidutellimine, mis kirvekombel saunaaknasse raksatab (no mida võrdlus, eksole). Vahelepõike lõpp.
Nii juhtubki, et jaanuari popim küsimus oli muretult pillatud "So, how was Chrissy?" ja päris popid on ka kolleegidevahelised pärastlõunateemalised arutelud, et "What´s up this arvo?", "Are you working tomorrow arvo?" jne. Nähes mu nimesilti, uurivad uudishimulikud lühendamiskunstnikud, et mida lühendades on saadud Muzza - see on mu nimi juba paar viimast kuud. Sain selle nii, et esimesed pool tundi püüti mu nime selgeks õppida, aga pärast kergemaid traumasid ja keelenikastusi võeti Murile lähima kõlaga Murray - ja nii, nagu Michael on Mike ja Phillip on Phil, sai Murray´st Muzza. Paar esimest nädalat arvasin, et ohsaaaa, mul oleks nagu mõne Star Warsi tegelase nimi! Aga siis tuli Melbourne Cup ja üks purjus neiu teatas südamest MUZZA.....FUCKAAAAA :) Nii ma olengi klientidele Muzza, kolleegidele-ülemustele Muzza Fakka, ja kui ma oleksin staar pornotööstuse peegellaega taevas, siis oleksin ma Muzzaconda.
 |
| ilmselgelt minu kohvi |
Muzza sai lehte ka! Ja nüüd näete pildil ka lõpuks ära selle kurikuulsa Barry, kes mulle eelmisel aastal Broome´is, kui me alatasa koos ujuma sattusime, Busseltonist ja Jetty Swim´ist ja Ironmanist rääkis, mind pikemalt ujuma inspireeris ja tänu kellele me Margaret Riveri piirkonda suundudes kaardilt tuttava linna leidsime. Olen tast vist paaril korral kirjutanud, eksole - seal ta on, habemega :)
Igati aitäh - või siis, nagu suursaarlased beebikombel ütlevad - "ta!"
No comments:
Post a Comment