Aeg lendab seda kiiremini, mida rohkem ajule ja kehale tegevust anda. Alles see oli, kui ma esimest korda "Kodus ja võõrsil" nägin. Sally oli pisike plika- ja ma olen üsna kindel, et me vaatasime seda Kadriorus, Mammu juures. Vahepeal kasvas Sally suureks ja läks sarjast ära, reisima. Me vaatasime, kui sattusime pärast sööki koos telku ette istuma, sarja edasi - minul nina rammestunult ajalehes tukkumas, ja mõhõh ühmamas, kui miskit sellist näidati, et vanainimese kommenteerima prahvatas. Kasvasin minagi ja võtsin pauna selga. Mammu kasvas ka, lõpetas oma siinmail reisimise ja läks sinna, kus arvatavsti nüüd parem ja parajam olla on. Vist on tegusad ajad olnud - Mammu on mul nii tihti mõtetes seltsiliseks - küll teineteisel unes külas käies; kalmistul juttu ajades; küll mina tema akna taga vaatamas, kas ikka on samad kardinad veel samamoodi ees (viimati ilmsi olid jah ja viimati unes oli juba keegi veidi imeliku metallist põrandalambiga neiu korterile uut hingamist andmas); küll tema õpetused, et parim nohuvastane tegevus on külma dushi all kolm korda vett ninna tõmmata - et ma ei saanud arugi, et juba on aasta möödas. Ja pole olnud kordagi tunnet ega aimdust, et ta mälestus või kohalolek tuhmuks - ikka sama soe, käre ja äge, nagu alati! Selline tunne on, et tahaks kohe helistada ja kohalikku kõmuuudist edastada - Sally tuleb sarja tagasi! :)
Mul on ikka megapalju vedanud!
Kõige suurem ja soojem aitäh Sulle!
No comments:
Post a Comment