siiani kõige turistikam asi

Tavaliselt eeldame me seiklustelt ja tuuridelt, milles osaleme, et me saame märjaks / peame kuskilt kõrgelt hüppama / kobame pimedas / karjume hirmust ja elevusest / kohtame loomi, kes meid suupisteks peavad vms. Seekord aga otsustasime millegi mitte-nii-väga-mugavustsoonist-väljarebiva kasuks. 

Üsna varsti pärast Uluru lähistel telgi püstitamist saime ootamatu külastuse võrra rikkamaks - meie kõrvale pargiti vargsi kaks kaamlit. Kaamliajaja, kellel oli "korraks muid asjatoimetusi", jättis meid neid pikaripsmelisi kõrbetsisterne imetlema. Hea trikk, mis töötab ilma igasuguse müügimölata- loomad on suured ja mõjuvad majesteetlikuna. Natuke nagu salajane magnet. Selleks ajaks, kui kaamlionu tagasi jõudis, küsisime juba ise, et millal sõitma läheme. 

Läksime õhtul -idee kaamlisõidust loojangus põleva Uluru taustal tundus palju ägedam, kui me kujutasime seda ette kahe kaamli ja ühe ajajaga. Tegelikkuses oli kaamlionu päeva jooksul paljudes kohtades "korraks eemal käinud" ja nii saimegi küljelt küljele vaaruda pikas kaamliterodus, kaaslasteks erinevate maade elukogenud paarid, kes kuldset elusügist nautides põgusa kaamliepisoodi endale lubanud olid. Rodu läks edasi nii vaikselt, et loomasaatjad jalutasid karavani kõrval. Ei mingit kaamligaloppi! 

Aga päike loojus tõesti nii, et suur punane kivi värvus veel punasemaks ja siis oranziks ja seejärel omandas veidi lillaka tooni. Täitsa priima valgusmäng, mida Loodus igal õhtul etendab! 

Kui olime tagasi kaamlifarmi jõudnud, oli väike pidu meid jälitanud fotograafi loomingu, suupistete ja üllatuskülalisega. Võiks öelda, et oli täitsa lõbus - polnud küll päris meie tassike teed, ent vähemalt sain ma tuuri ajal väikevenda jahmatada. Helistas teine, et uurida, et mis ma teen. Mis ma ikka teen, sõidan kaamliga ümber Uluru. Piisas küll, et jahmatada. 

Aitäh!  

raisakotkad

Austraalia raisakotkad on ühed õnnetud elukad - liiklusvoog ja teel uitavad lojused on loonud olukorra, kus värsket liha kukub nii palju peale, et keegi ei viitsi enam oodata, millal roiskumine täistuurid saavutab. Pealegi, roiskumise ootamine viiks selleni, et teeääri palistaksid raipevallid. Nii peavadki vaesekesed leppima värske lihaga. Menüü popimad palad koosnevad kängurude ja lehmade erinevatest osadest ning tänu sellisele olukorrale näeb reisides hästi palju kotkaid ka. Ägedad on!

härradel on ärilõuna

 Aitäh!

loomaeda, tasuta!

Selle lingi kaudu saate teada, kuidas hästi lihtsalt ja kärmelt külastada maailma suurimaid ja põnevaimaid loomaaedu! Tasuta pealegi! :)

hommikukohvi emu seltsis

Enne Ulurut tuleb Mt. Connor. Nagu me hiljem teada saime :)

 Emud on lahedad elukad! Näha saab neid igal maanteel - ning kui suurelt teelt kõrvale tõmmata, võib kogeda emuvohangut. Nad kasvavad kuni kahe meetriseks, nende jalad on ühed tugevaimad kogu loomariigis (tirivad-tõmbavad traataedu puruks), jooksevad kuni 50 km tunnis ning lennuvõimekuselt oleme samal pulgal. Neid tuntakse nende uudishimu tõttu - pahatihti tulevad nad kontrollima, et mis asja Sa seal ajad. Kui üht teeääres märkad, tasub seisma jääda - neid on alati kaks. Vähemalt. Ja silma ei soovitata emudele vaadata, see võib tervisele hävitavalt mõjuda.

 Kui me Uluru (siin hääldatakse seda uluruuu) poole sõites ühte telklaagrisse sisse põikasime, võttis meid vastu just see lahe suleline.

ebamugaaaav

 See emu oli kohalik - adopteeritud lapsepõlves ja inimestega harjunud. Nii vähemalt meile öeldi..Õhtul tegi ta omi tiire ja nokkis muda ning ei tundunud üldse inimlihatoiduline olevat. Öösel kell kaks ärkasime aga selle peale, et miski püüdis meeleheitlikult meie telki pääseda - läbi selle nurga, kus Laura pea puhkas. Täiskuu heitis piisavalt valgust, et emu siluett telgile joonistada. Arvatavasti jaburaim asi, mille peale ärgata võib! Sellest ööst alates kuulun sellesse väiksesse eliitklubisse, mille liikmed on täiskuuööl trussikuteväel pooleldi telgist väljas olles emu pimedusse kihutanud. Aajess, I made it! :)

 Järgmisel hommikul, kui ma nõusid pesin, hängis emu sealsamas kõrval. Vaatas, kuidas ma kohvikannu loputan, siis seiras veejuga, seejärel mind ja nii edasi. Ilmselgelt lasin kannu vett täis ja hoidsin seda sõbramehelikult ta noka ees, kuniks ta on janu  kustutatud sai. Meeste värk, noh - öösel tehtud lollused rääkisime hommikuse joogi kõrval selgeks. Sellest hetkest kuulun sellesse väiksesse eliitklubisse, mille liikmed hommikuti emudega kohvitavad. Aaajess, I made it to that one too! :) Tasub ainult loodusele käsi  kohvi ulatada ja imed hakkavad sündima! :D

kuku

emuema

 Ja lõpetuseks üks pisike emutibu ka:

Aitäh!

maa all saab ka telkida

Suurele saarele esimest korda tulles oli mul suur segadus - nii palju kohti, mida näha ja nii palju asju, mida teha. Isegi see osariigi süsteem oli natuke segane, üks riik ju. Ajapikku selgus, et kõik külastust väärivad kohad on reisisellide lugulauludesse põimitud, nii et kuuled ning näed pilte praktiliselt kõigest, mis väärt külastamist, keskelt läbi, alt üles ja läänest itta. "Oo, lähed sinnasuunas- kindlasti mine sinna ka!". Nii oleme sumanud maa-aluses jões koos krokodillidega, hüpanud hirmuäratavalt kõrgetest koskedest, paitanud rannas hiigelraisid ning piilunud ehakumas, kuidas nahkhiireparved jahile lähevad. 

Üks koht aga on selline, mis oli suutnud end varjata - kõik nomaadid ja seljakotirändurid, kellega oleme muljeid ja sihtkohti jaganud, pole poole sõnagagi maininud Coober Pedy´t. Kohalikus aborigeenikeeles tähendab see "Valge mees augus" või "Valge mehe auk" ja mõlemad tõlgendused on teatud mõttes hirmuäratavad. 

Linnake on väike ja asub poolel teel Adelaidest Alice Springs´i - täiesti kõrbes. Loodus koosneb kiviklibust, mida kohalikud järjepidevalt korjavad, lõhuvad, lihvivad - uhkusega kuulutatakse, et oled saabunud opaalipealinna. Sellest siis see valge mees ja tema auk. See tähendab ka seda, et kogu kõrb on väikeseid kivihunnikuid ja ohtlikke šahte täis - silmad peavad pärani lahti olema, et ellu jääda.

Võite ette kujutada, mis segadus meis valitses, kui me esimest korda neid silte kõrbes nägime.

Mis selle kiviklibukantsi väärt külastuskohana kaardile paneb, on kohalike maapõuelembus - enamus eluamajadest ja asutustest on allpool maapinda. Restoranid, hotellid, elamud, raamatukogu, kirikud - maa all! Ühe korraliku kolmetoalise köögi ja vannitoaga uru uuristamine on sama kulukas, kui maja püstitamine. Ent temperatuur püsib elamiskõlblik täiesti tasuta - mis on oluline aastaringne kokkuhoid. Nii võib kaugelt tunduda, et mis linn, kivihunnikud ja paar maja ainult! Aga lähemalt.. geniaalne! :)

kiriku saab siis, kui maa alla suur ristikujuline urg uuristada

Telekaruum / kaminasaal

Selliseid ilusaid mustreid jätavad endast maha hiigelmaalihvijamasinad, mis kohalikke "maju ehitavad"

Linna ja selle kuumaastikku meenutavat ümbrust saab näha nii mõneski filmis - seal on ringi sõitnud nii Mad Max kui ka Kõrbeprintsess Priscilla, ning Vin Diesel pargib siiani oma ufot seal. Väga ebamaine!

Ma olin täiesti sillas ideest, et kuskil maailmas on koht, kus saab maa all telkida - täiesti arulage ja äge! Seda me ka loomulikult tegime, panime oma telgi maa all püsti. Lõhnas natuke nagu värske krohv, ja kui kuskil eemal, kõrvalkatakombis, keegi norskas või puuksatas, siis see kajas ilusti meieni ka. Õhk liikus pidevalt ja mõnusalt, nii et tõesti - hingata sai ja temperatuuri ei kõigutanud ei päevakuumus ega öökülm.

vastsed uruloomad pesa valimas 

5-8m paksune katuseaken

Beam me up, Scotty

kodu piilub

õhtul hilja, sissepääs

saime, mida reklaamiti! :)

Niisiis, kallid reisisellid - kui kunagi Austraalias seda keskmist teed mööda liigute, tehke plaanitud peatus Coober Pedy´s! Ja kohe kindlasti telkige! Maa all!
Aitäh!

eestlane telgib

Misasi see voodi veel on? Viimase paari kuu jooksul oleme sõitnud üsna pika maa maha - üle 20 000 km. Ja kogu selle aja oleme elanud telgis. Telk - selline tavaline hõbedane kahekihiline kuppel - on tublilt vastu pidanud - vihmas ja paduvihmas, tuules ja marus. Väga suure tuulega muutub see kuppel maadligi munaks, aga pikali saab ikka olla, pole viga. Rannaliivast on tuul vaiad välja rebinud ning mõnikord ei ole lootustki neid maasse saada (ma teen tulevikus oma telkla, kus kõigi vaiad maasse lähevad ja sinna ka jäävad). Mõni öö, kui oleme kõrbes olnud, oleme teineteise kaisus lõdisenud. Mõned troopilisemad ööd on möödunud higiloigus liugu lastes. Ja päris pikalt saime selles kolmekesi elada.

Üks ilus uus sõna ka - glamping. Ehk siis, Glamorous Camping. Suursaarlased glämbivad siis, kui kämpimine lahja tundub - siis pannakse telki suur õhkmadrats, sellele padjad-tekid ja veini juuakse kaasavõetud pokaalidest, mitte metallkruusidest. Meie glämbime ka, aga omal tagasihoidlikul moel. Suure madratsi asemel magame mitmel kihil magamiskottidel, meil on suisa neli patja ja tiigripildiga tekikotis elab mitu hane. Mõnus on! Me saaksime täiesti vabalt autos ka magada - aga telgi ülesseadmine tundub lihtsam, kui kogu maise vara esiistmele liigutamine. Ja seda vara jätkub küllaga, jahust-riisist varurattani. Pealegi saab telki õhutada nii,  et sääsed - ämblikud- maod jäävad õue. Me oleme nii paljudes ilusates kohtades peatunud, et ka ilma kummipaadita on väga glämm tunne. Jeeei :)

 Telgis tuleb külla ääretult hea uni -selline sügav. Nagu ader, mis tervet põldu korraga künnab. Lisaks heale unele oleme me saanud osa ütlemata paljudest päikesetõusudest - linnud laulavad üles, ei mingit põõnamist! Ja isegi kui kõrvadel magaksime, ärkaksime ikkagi üles - see väike paarikraadine temperatuurilangus, mis vahetult enne päiksestõusu aset leiab, hiilib läbi telgiseinte ja tekinurkade, et uut päeva kuulutada. On väärt kuulutamist tõesti! Kõige imelisem valgus - kui päike paistab nii madala nurga alt, et kogu maa ja ilm lööb särama - kestab pelgalt paarkümmend sekundit ning libiseb tavaliselt uniste laugude eest märkamatult mööda. Seda suurem rõõm, kui mõnel harval hommikul üksteisele otsa komistame!

Telkimine jätkub praegu troopilises Cairnsis. Karavanpargis on lihtne - muna ja piim istuvad külmikus, hallid nomaadid oma karavanides ja meie kasutame telki ainult magamiseks  - ülejäänud ajaga on, mida peale hakata. Kui ma varem tahtsin kolekangesti 500grammist pooliku veepiisa kujulist matkatelki, millesse sisse peab roomama, siis praegu olen aru saanud, et rahulikumat sorti üle langendike kulgemiseks sobib meie kuppel väga hästi - seal saab suisa sirge seljaga istuda, raamatut lugeda ja ruumi jääb veel ülegi!  Kui pea ukse juurde panna, siis näeb kuni une tulekuni tähistaevast - ja keset ei kusagit, ilma valgusreostuseta, on taevas hoopis teine!

 Vahest käivad meil ka külalised - näiteks ärkasime, kuna keegi püüdis end järjekindlalt telki nokkida. Võin kinnitada, et poolalasti kell kaks öösel telgiukselt küllakippuvat emu ära ajada on väga ebareaalne kogemus!

 Ühte ajutist öömaja haldas linnuonu, kelle valduses pesitsesid suured kakaduuparved ja kümned vabalt ringiliikuvad paabulinnud - puurid olid ka, aga neis olid jänesed. Mõnel öösel emu, teisal hommikul paabu. Uluru juures aga olid meil sellised naabrid -

Aitäh!