Tavaliselt eeldame me seiklustelt ja tuuridelt, milles osaleme, et me saame märjaks / peame kuskilt kõrgelt hüppama / kobame pimedas / karjume hirmust ja elevusest / kohtame loomi, kes meid suupisteks peavad vms. Seekord aga otsustasime millegi mitte-nii-väga-mugavustsoonist-väljarebiva kasuks.
Üsna varsti pärast Uluru lähistel telgi püstitamist saime ootamatu külastuse võrra rikkamaks - meie kõrvale pargiti vargsi kaks kaamlit. Kaamliajaja, kellel oli "korraks muid asjatoimetusi", jättis meid neid pikaripsmelisi kõrbetsisterne imetlema. Hea trikk, mis töötab ilma igasuguse müügimölata- loomad on suured ja mõjuvad majesteetlikuna. Natuke nagu salajane magnet. Selleks ajaks, kui kaamlionu tagasi jõudis, küsisime juba ise, et millal sõitma läheme.
Läksime õhtul -idee kaamlisõidust loojangus põleva Uluru taustal tundus palju ägedam, kui me kujutasime seda ette kahe kaamli ja ühe ajajaga. Tegelikkuses oli kaamlionu päeva jooksul paljudes kohtades "korraks eemal käinud" ja nii saimegi küljelt küljele vaaruda pikas kaamliterodus, kaaslasteks erinevate maade elukogenud paarid, kes kuldset elusügist nautides põgusa kaamliepisoodi endale lubanud olid. Rodu läks edasi nii vaikselt, et loomasaatjad jalutasid karavani kõrval. Ei mingit kaamligaloppi!
Aga päike loojus tõesti nii, et suur punane kivi värvus veel punasemaks ja siis oranziks ja seejärel omandas veidi lillaka tooni. Täitsa priima valgusmäng, mida Loodus igal õhtul etendab!
Kui olime tagasi kaamlifarmi jõudnud, oli väike pidu meid jälitanud fotograafi loomingu, suupistete ja üllatuskülalisega. Võiks öelda, et oli täitsa lõbus - polnud küll päris meie tassike teed, ent vähemalt sain ma tuuri ajal väikevenda jahmatada. Helistas teine, et uurida, et mis ma teen. Mis ma ikka teen, sõidan kaamliga ümber Uluru. Piisas küll, et jahmatada.
Aitäh!
No comments:
Post a Comment