eestlane telgib

Misasi see voodi veel on? Viimase paari kuu jooksul oleme sõitnud üsna pika maa maha - üle 20 000 km. Ja kogu selle aja oleme elanud telgis. Telk - selline tavaline hõbedane kahekihiline kuppel - on tublilt vastu pidanud - vihmas ja paduvihmas, tuules ja marus. Väga suure tuulega muutub see kuppel maadligi munaks, aga pikali saab ikka olla, pole viga. Rannaliivast on tuul vaiad välja rebinud ning mõnikord ei ole lootustki neid maasse saada (ma teen tulevikus oma telkla, kus kõigi vaiad maasse lähevad ja sinna ka jäävad). Mõni öö, kui oleme kõrbes olnud, oleme teineteise kaisus lõdisenud. Mõned troopilisemad ööd on möödunud higiloigus liugu lastes. Ja päris pikalt saime selles kolmekesi elada.

Üks ilus uus sõna ka - glamping. Ehk siis, Glamorous Camping. Suursaarlased glämbivad siis, kui kämpimine lahja tundub - siis pannakse telki suur õhkmadrats, sellele padjad-tekid ja veini juuakse kaasavõetud pokaalidest, mitte metallkruusidest. Meie glämbime ka, aga omal tagasihoidlikul moel. Suure madratsi asemel magame mitmel kihil magamiskottidel, meil on suisa neli patja ja tiigripildiga tekikotis elab mitu hane. Mõnus on! Me saaksime täiesti vabalt autos ka magada - aga telgi ülesseadmine tundub lihtsam, kui kogu maise vara esiistmele liigutamine. Ja seda vara jätkub küllaga, jahust-riisist varurattani. Pealegi saab telki õhutada nii,  et sääsed - ämblikud- maod jäävad õue. Me oleme nii paljudes ilusates kohtades peatunud, et ka ilma kummipaadita on väga glämm tunne. Jeeei :)

 Telgis tuleb külla ääretult hea uni -selline sügav. Nagu ader, mis tervet põldu korraga künnab. Lisaks heale unele oleme me saanud osa ütlemata paljudest päikesetõusudest - linnud laulavad üles, ei mingit põõnamist! Ja isegi kui kõrvadel magaksime, ärkaksime ikkagi üles - see väike paarikraadine temperatuurilangus, mis vahetult enne päiksestõusu aset leiab, hiilib läbi telgiseinte ja tekinurkade, et uut päeva kuulutada. On väärt kuulutamist tõesti! Kõige imelisem valgus - kui päike paistab nii madala nurga alt, et kogu maa ja ilm lööb särama - kestab pelgalt paarkümmend sekundit ning libiseb tavaliselt uniste laugude eest märkamatult mööda. Seda suurem rõõm, kui mõnel harval hommikul üksteisele otsa komistame!

Telkimine jätkub praegu troopilises Cairnsis. Karavanpargis on lihtne - muna ja piim istuvad külmikus, hallid nomaadid oma karavanides ja meie kasutame telki ainult magamiseks  - ülejäänud ajaga on, mida peale hakata. Kui ma varem tahtsin kolekangesti 500grammist pooliku veepiisa kujulist matkatelki, millesse sisse peab roomama, siis praegu olen aru saanud, et rahulikumat sorti üle langendike kulgemiseks sobib meie kuppel väga hästi - seal saab suisa sirge seljaga istuda, raamatut lugeda ja ruumi jääb veel ülegi!  Kui pea ukse juurde panna, siis näeb kuni une tulekuni tähistaevast - ja keset ei kusagit, ilma valgusreostuseta, on taevas hoopis teine!

 Vahest käivad meil ka külalised - näiteks ärkasime, kuna keegi püüdis end järjekindlalt telki nokkida. Võin kinnitada, et poolalasti kell kaks öösel telgiukselt küllakippuvat emu ära ajada on väga ebareaalne kogemus!

 Ühte ajutist öömaja haldas linnuonu, kelle valduses pesitsesid suured kakaduuparved ja kümned vabalt ringiliikuvad paabulinnud - puurid olid ka, aga neis olid jänesed. Mõnel öösel emu, teisal hommikul paabu. Uluru juures aga olid meil sellised naabrid -

Aitäh!