Mulle meeldib nõnda mõelda, et kogu see ilus planeet, millel me ringi siblime, on mu kodu ja ma kavatsen veel paljudes selle erinevates ilusates-lahedates kohtades elada. Mööda suursaart ringi liikudes on sama lugu, kõik teed valla - hakka aga mööda oma õnnerada minema (saladuskatte all võin kinnitada, et kuskil mu sees on üks väike nooleke, mis alati selle päris-päris kodu suunas osutab). Aga teel olemine väsitab pikapeale ära - nii tuleb kuskile natukeseks ankrusse jääda, et vaimu kosutada, veidi juuri mulda suruda ja noh, töötegemist ei tohi ju ka täitsa ära unustada. Idakaldale jõudes parkisime oma auto esimeses laual olnud variandis - Townsville´s - ja läksime jalutama. Olime selle linna kohta hulgim head kuulnud, aga oma silm on kuningas. Jalutasime ringi, kohvitasime, vaatasime inimesi ja püüdsime linna tunnetada. Kõigest väest püüdsime, ausõna, aga mitte piuksugi ei tundunud! No mis seal ikka, Elu on elamiseks, eksole - istusime autosse ja sõitsime 300 km põhja poole, Cairnsi. Olime ka selle koha kohta palju head kuulnud. Tulime autost välja ja vaatasime üksteisele naeratades otsa - olime kohale jõudnud! Ma ei tea, mis värk on, aga mõni linn kohe haarab oma embusesse! Ja selline mõnusmõnusmõnus troopiline soe ilm! Ühes küljes ookean ja Suur Vallrahu ja kolmes ülejäänud ilmakaares kõrguvad siksakilised mäed-künkad, tipud pilvedesse mässitud. Ja inimesed tundusid ka kuidagi mõnusad ja avatud olevat! Otsustasime, et Cairnsist saab järgmiseks paariks kuuks meie uus kodulinn - ja hästi tegime!
Tore, et mu planeedil selliseid õdusaid ja hubaseid kohti leidub, kus end päris mõnusalt ja täitsa koduselt saan tunda! Hea!
Aitäh!
Aitäh!
No comments:
Post a Comment