karavanpargi veteranid

 Meie uueks kodukohaks sai ühe spordiväljaku kõrval asuva ütlemata armsa karavanpargi ütlemata mõnus telgiplats. Muidu ringi reisides ei saa aru, mis Elu seal toimub - tuled paariks ööks ja siis suundud edasi, eksole. Meie aga jäime mitmeks kuuks - see on täitsa korralik kogus linnulaulu-päiksetõusurikkaid ärkamisi! Ajapikku hakkavad silma üha rohkem need pargi "kohalikud"  - pikemalt peatuvad naabrid - ja neist saavad need, kellega hommikul kohvitad ja õhtul koos kokkad ja kellega pikadpikadpikad jutud maha räägid. Ning need, kes korraks, paariks ööks tulevad, nemad sähvivad me tajudest vaevumärgatavalt läbi.

 Karavanpark asus kesklinnale suht ligidal ja seal valitses ääretult sõbralik ja tervitav meelelaad. Meil oli köögi kõrval väike ürdiaed, aednik käis iga päev ja kaevas uusi lillepeenraid (tegu oli tõelise õitemerega!) ja ka ülejäänud töölised olid supersõbralikud. Tavaliselt on karavanpargis nii, et võtad kas vooluga platsi või mitte. Kui vooluga, siis maksad veits rohkem ja saad oma karavnile juhtme taha lükata, nii et külmkapp, telekas ja  pump töötaksid ing moblad laetud saaksid. Vooluta - maksad vähem ja ... imed näppu. Tavaliselt on ühisköögis paar kontakti, et hädavajalikumad laadimised saaksid tehtud - kui sedagi. Ja neid, kes nt rösteril juhtme seinast tõmbavad, et oma telefon laadima panna, põrnitsetakse pahatihti altkulmu. Selline elektrivarga tunne tekib. Seda kõnekam on fakt, et meie armsas karavanpargis oli igal laual pikendusjuhe, kus korraga 5 kodanikku oma läpakatele vurtsu sisse saavad puhuda!

 Pikemalt peatujatest saime rikkmaks paljude uute sõrade võrra. Üks kiivipere, kes elasid soojal ajal telgis ja ootasid, et vihmaperiood tooks odavamad majaüürihinnad. Neil oli kaks poissi peres - üks kooliealine, nii et saime vahest koduseid töid teha ja teine, kes, nägu mudane, lutt suunurgas mähkmete välkudes mööda lehekuhjasid ja lillepeenraid seikles. Ma olen täiesti kindel, et ta ei jää mitte kunagi haigeks ja kasvab kahe(kuup)meetriseks! Paar saksa paari oli - sakslasi on siin palju - ja mõned prantslased ka. Ja väike ääretult vahva šotlane oli ka, kellega väga-väga headeks sõpradeks saime. Ta suur unistus, mille poole ta tulutult püüdles, oli Bravehearti kombel prantuse printsessi n§^^uda :D Lisaks oli ta minevikus olnud automehaanik ja narkokuller, ning nüüd keskendus internetimalele, portugali keele õpingutele ja ukulele mängimisele. Loovisiksus ühesõnaga :) Tänu temale sõin esimest korda elus haggist (täitsa hea toit!) ja õppisin oma esimesed akordid - täitsa tore oli igal õhtul enne magamajäämist telgis ukulelet tinistada! Käisime ka koos vihmametsas jooksmas ja üleüldse olime pidevalt ninapidi koos.

Musikaalsust lisas meile juurde veel üks tegelane - Ziko -kes oli rändav moosekant / puusepp. Ta teeb kõik oma pillid ise - sellised kontrabassitaolised harfid jms. Tema telgis ei elanud, tal oli suur sinine buss, milles ta nomaadmoosekandi elu elab. Elujooksul on tal kolm maja ka olnud. Ja kolm naist ka, rehkendage ise :)

Üleüldiselt olen ma märganud, et sõprus on mingi asi, mis tõmbab. Näiteks kõnnin kööki, kus on kümme lauda, iga laua taga seltskond. Ja siis hakkab pihta - tõmme - sellest inimmassist lihtsalt tõmbab mingi inimese suunas, ise sosistades - sõbersõbersõber! No ja siis lähedki ja ütled tere ja asi ants, palju toredaid seikluseid hakkab juhtuma. Samas mõnest kõnnid iga päev mööda ja lihtsalt ajad tühja juttu - no ei ole õiget tunnet.

Meie see õige tundega laud nägi õhtuti pahatihti nii välja, et lisaks üleüldisele melule rääkis Ziko oma instrumentitest või sellest, kuidas veel paar aastat tagasi linnavalitsus moosekante palju paremini kohtles; šotlane Tim mängis telefoniga üle interneti kellegagi malet ja hääldas jutu sekka portugalikeelseid väljendeid (järgmisel aastal on ta Brasiilias inka õps); elav vutientsüklopeedia, sakslane Christoph mängis oma arvutis mängu "Football Manager 2013" (järgmisel aastal mängib ta "Football Manager 2014"); sakslanna Sabrina oli hästi vaikne ja viisakas, aga tihti hakkas naerma kõige esimesena, kui kuskilt nalja hakkas tulema; imekena ornitoloogihakatis Nicoletta püüdis meie jutul vahelduva eduga mõistlikkusemõõdet sees hoida ja unistas värvilistest sulelistest; kiivipere vanem poeg püüdis koduseid töid teha, mis tema ülihajuva tähelepanu tõttu ja ta ema ja minu pingutustest hoolimata kuidagi ei õnnestunud; ja kiivipere noorem võsu vaatas kõike seda oma suurte lapsinglisilmadega pealt ja lindistas (nii, nagu kõik kõneeelses eas lapsed lindistavad - kümme makki peas linti vuristamas). Vahvavahvavahva! Paarinädalaseid pause reaalsusest tegid meie sekka veel paljud - kanada prantslastest seksihullud; prantsuse (suureks vahelduseks) ülisõbralikud tüdrukud; Belgia sõbrapaar, kellest üks lesbi, teine gei; walesi kokk oma kalli kaasaga; itaalia juurtega imepisike tsemendivalaja, kes armastas ülekõige Elu, ja oma mootorratast ka.

See on ikka sigalahe, milliste vahvate inimeste rüppe see tõmbetunne viib ja milliseid imeilusaid hetki sellest sünnib! Ja kõik need karavanpargiveteranidest sõbrad - on terveks eluks uhkelt nagu ordenid mu rinnas säramas!
Aitäh!