Brisabne´i küljeall - paaritunnise bussisõidu kaugusel- asub legendaarne endine hipilinnake Byron Bay. Linnake, mille kaldaid paitab raugematult hea surfilaine, milles lisaks lauduritele tantsivad delfiinid; paarsada meetrit kaldast kaugemal hüppavad veest vahetpidamata erinevad vaalad; tänavail kondab ringi lohvakates värvilistes hõlstides rastapatsipäine õndsalt naeratav noorsugu ja õhk on armastusest paks. No vähemalt oli see kunagi nii - ehe näide on viis, kuidas kohalikud võitlesid välja õiguse saada nudistide rand - mindi väljavalitud rannakesse ja kuulati mitu päeva järjest reagget. Alasti. Täitsa minu meele järgi protestimisviis :) Vahepausiks paar rannakaadrit:
Praeguseks on Byron Bay´ga juhtunud see, mis on juhtub kõigega, mis on liigahea- sõna hakkab levima, inimesed saavad sellest teada ja hakkavad massidena kohale voolama, et saada osa sellest äraseletamatust miskist - ja paljud tulijaist ka leiab selle. Samas on suur hulk neid, kes ilmub kohale, kuna kõik tunduvad sinna minevat, ent ei ole veel valmis seda erilisust tajuma. Ja nii muutub ajapikku see algselt eriline pada üha suuremaks, ent supp seal sees jahtub ja lahjeneb. Nii on ka Byroniga läinud - seda erilist vabameelsust ja armastust tulvil hipihingust saab küll nautida otsima tulla, ent seda Austraalia kõige kallimate jogurti- ja telkimishindadega. Vees on endiselt lained ja delfiinid- vaalad ning tänavail liigub ringi naeratav mass hingelt noori - ja neile vaatavad naeratades vastu päikseprillimüüjad ja aafrikapatsipunujad ja restoranikutsujad. Seda ehedat hingust paraku osta ei saa, mängi tänaval dzembet, palju jaksad. Turistikaks muutumise taak on nagu terav surfilaua uim iga sellise pisikese koha suurim hirm :) Selliseid jutte rääkisid mulle igatahes need, kes seal rannas titest saati liiva söönud on.
Meie, va turistinärakad, läksime sinna siira sooviga elada natuke rannaparmu elu- ärgata, surfata, puhata, mängida, surfata, surfata, tantsida, naerda, kallistada ja rammestunult uinuda. Algselt plaanisime magada ühe sõbra garaažis, ent ta oli koguaeg tööl, nii et me teda ei näinudki. Millal ta veel vette saab?! Mure kohe! Võtsime hoopis koha sisse rannaäärses karavanpargis ning tõepoolest, nii krõbedat telkimishinda annab otsida (North Straddie saarelt leiate :))! Ja jogurt-ma ei hakka selle hinnast üldse rääkimagi! K#&%i kõikjalvohav turism! :) Samas oli suur rõõm näha, et noorsugu käib täiel rinnal elukunstniku rada - rannaäärses parklas kogunevad muusikalembesed õhtuti jammima, möödujad heidavad lihtsalt kõnnitee kõrvale murulapile pikali ja lasevad end helidel kaugele kanda, tänavatel on igal sammul mõni moosekant pilli tinistamas või tsirkusegeeniga aktivist palle loopimas. Ja vanad hipid, nemad on lihtsalt pärlid ja igati huvitavad olendid!
 |
| ! |
Lainetes saime pikalt hullata, ja see oli tõepoolest hea! Rõõm! (Ma kohe ei oskagi muud öelda, kui et ossaraks ja hurrarraaa!). Vees hullasid nii kogenematumad entusiastid kui ka vanad kalad. Mõnel päeval olid lained NII suured, et korralik hirm oli naha vahel (arvestage, et lauapeal kõhuli olles tundub ka meetrikõrgune laine paraja tsunamina. Kahemeetrine laine mõjub nagu hiidlaine, aga ruudus). Need päevad, kui tuul peksis lained segamini, vallutasid vee lohesurfarid ja meie läksime matkama - mööda randa Byron Bay majakani, mis asub Austraalia kõige idapoolsema punkti juures. Sel päeval ujus Byroni lahes kokku 14 vaala - täiesti tubli tulemus, ent kedagi see väga ei üllatanud, see on nende migratsiooniteel üks teada-tuntud peatuspunkt. Jalutasime ja vaatasime kaldalt, kuidas vaalad järgemööda veest välja kargasid ning see on üks imelisest imelisemaid vaatepilte siin ilmamuna peal! Pildid tehtud erutusest värisevate kätega, kaldalt -
Meie Byroni-puhkuse ergastavaim kogemus oli kahtlemata sealne tuul. Kaks päeva puhus ta nii, et liiva ainult lendas ja kuppeltelgid olid nagu kummuli veetilgad vastu maad. Ühel tormisemal ööl käis ka kauaoodatud-kardetud "krõpsaki" ja virgudes avastasime, et telgivai (kuidas seda telgile kuplikujuandvat kokkupandavat plastritva nimetatakse?) oli murdudes meile katuseakna loonud. Kuuvalgus otse magamistoas, kujutage ette, milline luksus! Paar päeva hiljem sai meil pool aastat telgis elatud - pakkisime asjad, viskasime telgiräbala prügikasti ja sõitsime bussiga Sydneysse. Järjekordne äge surfipuhkus ilusa looduse rüpes - tehtuuud!
 |
| naabrite (exkuppel-)telk tuule meelevallas |
Aitäh!
No comments:
Post a Comment