Suure Vallrahu varstisaabuv rahu

Teen ühe pisikese tagasipõike sinna, kus on mõnusalt soe - viimasel ajal kuulen end üha tihedamini ilmarändurlikult-edvistavalt õhkamas, et "I miss the tropics". Seal, suursaare troopikarandadest ligi tunnise kiirpaadisõidu kaugusel, laiub üks looduslikest maailmaimedest, Suur Vallrahu. See umbes 2000km pikk korallriifide süsteem, mis laiub 350 000 ruutkilomeetril, on me planeedi kõige liigirikkamaid elukooslusi. Aga ta pole üks pikk pidev riba - eristatakse 2800-t ....korallikogukonda / maakonda / gruppi (nimetage kuidas tahate:)). Tekkinud on ta lihtsalt - umbes sõrmeküüne suurused korallid elavad ja siis surevad lademeis üksteise kukile. Ja nende lademekuhjade kukile kasvavad uued põvkonnad. Korall kasvab aastas vaid poolteist sentimeetrit, ent on suurim asi siin maamunal, mille elusorganismid on ehitanud (mitte kuhjanud) - ja selleks on kulunud miljoneid aastaid! Koduks on Suur Vallrahu 400-le koralliliigile, mille vahel pulbitseb Elu - 17 liiki meremadusid, dugongid (näevad välja nagu hülge ja delfiini vaalabeebisuurune merilehmakommetega malbe järeltulija), 1500 liiki kalu, vaalad, kilpkonnad, delfiinid, haid ja miljonid linnud (215 liiki). Rikas nagu vihmamets, aga märjem ja soolasem. Selleks, et koralli uudistama minna - seda saab teha nii snorgeldades kui ka sukeldudes - tuleb paadiga umbes 80 km sõita. Kiirpaadiga pole see teab mis vahemaa - saad endale hommikukohvi sisse kallata ja kalipso välja valida ja juba hüütaksegi, et teeme korallriifisukeldumisbriifi ja siis juba ongi mull-mull-mull. Suurt Vallrahu külastab aastas umbes 2 miljonit turisti ning see toidab miljardikäibega ökoäri. Lugemiskontroll - mitut arvu selles lõigus on mainitud? Vastus kirjuta pastakaga siia ........ 

Seal sulistades taastus me usk Austraalia sukeldusinstruktoritesse - senised saadud kogemused olid suht ebameeldivad - seda just personali hooletu ja ebasõbraliku suhtumise poolest. Nüüd aga oli nii, et tõesõna - meie eest hoolitseti ja meie järgi vaadati. Ja see on ikka kuradima hea tunne, kui oled tundmatus kohas vee all ja näed, et divemaster iga natukese aja tagant ümber pöörab ja gruppi jälgib. Samasugune hool jätkus pinnal - suhtumine varustusse ja inimestesse oli ikka hoopis teine tera! Ja mind ausõna ei huvita, et võibolla on selle põhjuseks tühipaljas fakt, et sukeldumisoperaatoreid on seal hulgim ja suusõnaline teave mõjutab äri - ole sõbralik ja entu ka siis, kui oled mõne huvipakkuva loigu ainuvalitseja. Nii et 5+!

nemad ei märganudki :)

kätte sain! / ja kohe sain kaptenilt noomida, et pärast sukeldumist vabasukelduma läksin. Kõigil hoiti silm peal! :)

Kuna mu suurim korallikogemus pärineb Ningaloo Rahult (miks keegi üldse tahab öelda "riff" kui on olemas nii ilus sõna?), siis tahtis aju koguaeg neid kahte võrrelda. Mõlemad on ilusad! Ja ägedad! Läänekalda Ningaloo on madalam ja liigirikkam - selles mõttes, et kui vette lähed, on ümberringi rohkem kalu - idakalda Vallrahu on värvilisem, ülerahvastatum ja mis mulle kõige enam meeldis - sügavam. Korallimäed! Mulistad kuskil jalamil ja hakkad ülespoole ujuma- ja lähed ja lähed ja lähed! Tõesti, rahuvallid! Lisaks see ülim lendamise tunne- et ma saan linnukombel üle küngaste hõljuda, nukkide alt läbi liuelda -vaaaabaaaaduuuus!  Nagu unes, aga ilmsi! :)

seekord haile pai ei teinud, hiilisin lihtsalt seljataga ringi

See on hiidkarp, kes sulgeb oma sädelevad lõuapooled niipea, kui valgusolud muutuvad või veekeerised lähenevatest külalistest teada annavad. Hiilisin hästi vaikselt juurde ja sain käe vahele panna - KLÕMPSTI.  :) (ohutushulludele võin saladuskatte all avalikustada, et lõuad täielikult kokku ei käi :))

Paljud kohalikud ütlesid, et nemad enam "väljas" ei käi - rahu on palju tuhmimaks ja vaesemaks jäänud ning hääbub. Oma osa on selles kindlasti meis kahe miljonis külastajas aastas, kes kogemata lestaga vastu koralli pühivad, ent see pole ainus põhjus. Maailmamere soojenemine, kogu pask mis oma tee vette leiab, tankerid, tormid ja koralle lämmatav okaskrooni-meritäht omavad selles loos oma rolli, neist viimatimainitu eriti suurt. Eelmisel aastal kirjutati "National Geographic"us, et hääbumine toimub nii suure kiirusega, et suure tõenäosusega kantakse Suur Vallrahu UNESCO World Heritage in Danger nimekirja. Aga kõige "vahvam" on äsjavalitud Austraalia peaministri Tony Abbotti otsus jätkata maailma suurima, Gladstone´i vedelmaagaasijaama (LNG vist on eesti k nii?) arendamisega ja mis veel ägedam - Abbott Pointis asuva söesadama laevatee kaevandamist...läbi Vallrahu. Et üha rohkem ja üha suuremad laevad saaksid rohkem ja suuremaid koormaid vedada. Parim osa ta plaanist näeb ette kogu üleskaevandatava põhjamaterjali puistamist Vallrahu mereparki. Kus see siis hõljub, settib ja tekina katab - et Rahu oma rahu võimalikult ruttu leiaks. Kas idioodilõhna tunnete? Ma igapäevaselt veel puid ei kallista ja külmadel öödel kaladele tekki peale ei pane - veel. Aga üha rohkem paneb mind muretsema nende uudiste osakaal, mis räägivad järjekordsetest rahajõmmide teerull-tehnikatest, mille tulemusel me kõik vaesemaks jääme. Mida kalad sellest loost arvavad, näitavad kaks järgmist pilti -

Mul on hea meel, et ma jõudsin Suurel Vallrahul enne ära käia, kui see (hinnanguliselt) 8000 aastat loomisel olnud looduse meistriteos väeti inimaru ahnuse kätte hääbub. Vägaväga tahan loota, et meil jätkub oidu Rahu hoida ka tulevastele sukeldujatele - snorgeldajatelem seal ON, mida imetleda! Ja väga soovin, et jääks tulemata päev, mil me ohkame, et "I miss the Nature".

Aitäh!