Kängurude ja koaalade kõrval on Austraalia üheks tuntumaks "vapiloomaks" nokkloom. See on nii veider elukas, et kui esimene nahk euroopasse saabus, peeti teda mingisuguseks petutrikiks - arvati, et keegi aasia osavnäpp on pardi noka kopranahale külge õmmelnud. Ja olgem ausad, nokkloom näeb tõepoolest niimoodi välja, nagu oleks ta kokku pandud mitmest linnust-loomast: pardi nokk, kopra saba ja ujulestadega saarma jalad. Tal on mõningad luud, mida teistel imetajatel pole (aga roomajatel on), emasel isendil on kümme X- kromosoomi (isasel viis XY paari) ja tema kromosoomid kattuvad (ahela imetajatest kaugemas otsas) osaliselt lindudega (ZW kromosoomid). Järglaseid saab ta munedes - muneb esmalt paar muna, mis on sarnaselt roomajate munadele ümarad ja nahksed, haudub pojad välja ja siis imetab neid! Ja piima eritab ta läbi piimanäärmete oma kõhuvoltidesse ("rinnapiirkonnas asetsevale piimaväljakule", nagu eestikeelne wikipedia väidab :)), kust pojad seda lakuvad. Pojad sünnivad piimahammastega, mis peagi välja kukuvad - jah, nokkloomapoegadel on hammastega nokk! Rasva talletamiseks kasutab nokkloom saba - mida suurem saba, seda tervem loom ja seda suurema tõenäosusega elab ta rasked ajad üle. Ning et oma erilisust veelgi rõhutada, on nokkloom pea ainuke mürgine imetaja (nüüd teatakse, et mürki toodavad ka karihiirte süljenäärmed)! Tagajalal olev pisike mürgikannus tekitab inimesele põrgupiina ja on suuteline koera jäädavalt siruli tõmbama. Mürgised on ainult isased loomad (emased tapavad pilguga).
Nokklooma temperatuur on teistest imetajatest natuke madalam (32 C vs ca 37 C), ja seda ei kõiguta ka pikad suplused jääkülmas vees. Sukeldudes paneb ta silmad kinni (mis on imelik, kuna sarnase ehitusega silmi võib leida mõningatelt kaladelt), lisaks sulgeb ta karvadega ka kõrvad ja nina. Saagi leidmiseks kasutab ta nokka - seal asub imetajate hulgas kõige arenenum elektroretseptorite kompleks ehk inimkeeli, ta tunneb neid pisikesi elektrivälju, mida lihased liikumise ajal tekitavad. Samasugust ägedat aparaati kasutavad ka haid (nendest on siin blogis kah paar korda põgusalt juttu olnud). Lisaks tajub nokk liikumist - nende kahe meele koostööl saabki ta kõhu täis. Jahti pidades vehib ta peaga vasakule-paremale - arvatakse, et ta peilib niimoodi ümbruskonda.
Nokkloom on ääretult häbelik elukas - kuigi suht levinud Austraalia jõgedes, ei ole teda lihtne märgata. Ilmutab ta end tavaliselt hämaras või siis, kui taevas on pilves. Ja ümbruskond vaikne. Niimoodi istusime Lõuna-Austraalias Kangaroo Saarel pool tundi metsatiigiäärses võsas ja hoidsime kramplikult hinge kinni, pidades igat puujuurikat ja oksavarju salajaseks elukaks. Tutkit! Sama asi toimus kaks aastat tagasi Victoria osariigis, kus mu karavani tagant jooksis läbi jõgi, milles neid murdu pidavat olema - kükitasin põõsas nagu külmasõjaaegne spioon, ei miskit! Queenslandi kirdeosas, Cairnsi lähistel mägikülades, olevat neid jällegi koguaeg näha ja nii me siis ühel päeval parkisime umbusklikult oma auto üsna tiheda liiklusega silla kõrvale ja jalutasime viisteist sammu kaldapealsele. Ja uskuge või mitte, näkkas! Mitu korda! Oli tõesti imelik elukas ja tabamisrõõmu suurendas teadmine, et mujal maailmas teda ei näe - Austraaliast ei või neid välja viia ja praeguse seisuga pole neid kuskil mujalmaailma loomaaedades ka. Suurendas seda rõõmu seegi teadmine, et tabamine võttis aega ligi kaks aastat! :)
Robin Williams (see näitleja; laulja on teise nimega) on avaldanud arvamust, et vanajummel oli nokklooma luues ganjalaksu all. Vist oli tõesti. Ma ei tea, mis laksu all ma olen, et ma mingist totakast elukast nii pikalt jahun, aga abi oleks siiralt teretulnud! :) Help.
Aitäh!
No comments:
Post a Comment