tütarlapsest sirgub naine ...

Metsas käisid?
-Jah
Maja nägid?
-Jah
Tuppa läksid?
-Jah
Kella nägid?
-Jah
Palju kell oli?
(poisid kõrvalt -ei, ei, ei ,ütle , et rikkis oli!)
- kuus
Heheheeeeee, Sul on kuus tüdrukut!
-ahsoo, no sel juhul - kaksteist.
Heheeeeeee, Sul on kaksteist tüdrukut!
-tegelikult oli kell üks!
Sul on üks naine!

...siis, kui teda on järel üks?

Kes ee-lab sii-nu ee-lu?

Lugu sellest, kuidas action always beats inaction, mille Moses rääkis loengus, kus käisin.

Mees oli täis usku oma õpetajasse. Guru ütles talle, kui oli aeg hakata oma teed sammuma - ära muretse, ma olen Sul alati abiks. Ma aitan Sind.
Oma teel jõudis mees külla, mille elanikud talle läbisegi ja ummisjalu, hirmunult karjudes vastu tormasid.

Mis toimub?

Mööduvatelt inimestelt kuulis ta, et külla tungisid märatsevad elevandid, kes kõik endal ettejääva jalge alla trambivad.

Mees seisis keset teed ja ootas - tema guru kaitseb teda.

Tema juurde jooksis üks mees, kes kutsus teda kaasa ning hoiatas - mis Sa seisad siin, tule kaasa, seal on elevandid, nad märatsevad ning nad on siiapoole teel! Kui Sa kohe ei liigu, saad viga.

Mees ei liikunud paigast - guru oli lubanud teda kaitsta.

Natukese aja pärast jooksis ta juurde meeleheitel naine, kes meeleheitlikult kordas eelpoolöeldut, hoiatades niimoodi ohu eest. Mees ei liikunud - guru lubas kaitsta.

Tulid elevandid ja tallusid mehe vaeseomaks. Täiega!

Kui mees haiglas lõpuks silmad suutis avada, nägi ta oma gurut.

Guru, vaata mind! Sa lubasid mind kaitsta, kuhu Sa jäid?

Lubasin küll, jah. Ma saatsin ju kaks inimest Sind ohust hoiatama.

ring of fire

Kunagi ütles Eisenschmidt loengus meile, et karjäärielu käigu mööda 5-aastast spiraali - oled, teed, annad endast parima, võtad kõik, mis võtta on, ja siis, rahu saavutanuna, liigud edasi - uute väljakutsete, uute võimaluste poole. Ta ütles seda vist teiste sõnadega ja lühemalt, aga kindlasti sain mina sest loost niimoodi aru.
Kloogal saab mul kohe ring täis - need samad nüüdseks nii eriliselt hingelähedaseks saanud miniinimhullud, kes kunagi, kui ma noore, ilusa, energilise ja positiivsusest pakatavana pedagoogitee alguses lõkendasin, mulle klassi astusid ja naeratades lilled ulatasid (heheee, you didn´t have a clue, what´s waiting for you, did you? :D:D)on nüüd järsku suureks saanud. Nii suureks, et sügisel aulasse astudes tõid nad mulle koos sellesügisese päkapikusaagiga hinge tõdemuse, et 9 kuud veel, ja minu ring siin on ka täis - oleks igati loogiline ju koos nendega nelja tuule poole lennata - ennem, kui luustud ja kivistud ning enesele märkamatult ninast ja kõrvadest hiliskeskealisele mehele viitavad karvafontäänid oled teinud.

Uut töökohta pole ma otsinud, ja see, kuhu mind on usinasti kutsutud - küll õpetajaks ja nüüd, pärast Su minekut, jätkama seda, mis pooleli, mis õhku rippuma jäi - pole ei esimesel ega ka teisel puhul motiveeriv. Suur klass ja betoon all around vs kanda taaka, kui astuda rada, mida alustanud keegi teine, Sinust suurem ja parem, keegi Sulle kallis. Selleks peab tugevam olema ja seda trenni ma alles pean külastama.

Uut töökohta olen ma unes näinud - kaks korda - aga ärgates tean ainult läbi udu, et tal on roostepruunikas plekkkatus ja vanad kiviseinad ning nii hea tunne, et seal kohe tahad olla. Küll ta mu kätte saab, ja kui saab, eks ma siis ole redis.

Aga meil on uued tuuled vallas ringi tallamas. Ja kes kuhu ja kui kauaks - eks seda näitab aeg, ja see aeg on hilisemalt märts, mil teatavasti kõik (väikekoolid) ühel või teisel viisil ohkavad.

Mina olen siin veel ühe aasta. Praeguse seisuga. Vaatan puid ja taevast, settun iseenesesse ja kasvan nooremaks. Luustun ja ninakõrvakarvafontäniseerun?

Nooot!

idioot. loll.

napakas. idu. õpi aega planeerima. arene. tohman. kenjaalne k ja i-ga. logistiline müsteerium.

umbes sedasi ennast takkaturgutades kõndisin ma kodu ning teadmise, et kõigel on põhjus, poole.

kui võtta plaani teha kahte erinevat toitu, siis mul on vaja lisaks köögile kahte asja - tooraineid ning aega - ja toiduvalmistamise juures meeldib mulle väga, kui seda saab kiirustamata teha.

mul oli kaks tundi aega.

ja plaan oli teha seda lahtist ja soolast pirukat.

muidugi läksin ma keskturu suunal. põikasin läbi stockmannist, et osta rabarberit - mida seal ei olnud, seega jätsin ostmata ka kõik muu vajaliku. miks ma ülekäigurajal otsustasin, et ka midagi magusat on vaja teha, ma ei mäleta. turult sain enamuse asju. Kuna kanafileed ei saanud osta, siis jätsin ka munad ostmata - kodus oli karp, aga mitu seal sees on, seda ei mäletanud ja ega ju aru pole niivõrd palju antud, et heidaks enne väljumist pilgu peale. läksin kanafileed ja mune ostma grossi poodi keska kõrval. tulin sealt välja küpsetuspaberi ja kanafileega. tean, et minu teel on herne pood. mune polnud seal ka. otsustasin, et siis võiks ikka terve ringi juba teha.

siis sain aru, et mul on ju praktiliselt üle tee säästukas. oh seda õnnetunnet. aega oli 1 tund.

edasiliikudes avastasin praktikliselt nurga pealt maheökotervislikukauba poe. jeeeeei. ostsin vabade ja õnnelike, rammusat maaõhku läbi nokaaugu vilistavate kanade mune. läksin koju õnnelikuna - mul on kodu juures mahepood!

kodus oli karbis 4 muna.

ja rabarberikook oli täitsa talutav, ajas L ema nutma ja puha. ning peolt tulles on täitsa nitschevoo teha matkale midagi soolast kaasa - eriti, kui sul kõik vajalik on olemas - kanast munani.

KÄES!

Täna hommikul unise peaga rongile tuiaktõtates ei osanud ma arvatagi, et metsaalune on täis suve - kuskilt on välja imbunud mustikapuhmastele omane magusvärske lõhn, kuidagi juhtub nii, et puude varjust päikeselaiku sattudes tabab Sind lõõsk, mis paneb selja mõnust judisema - kell 7 hommikul. Lõhnu on teisigi. Ja helid on teisenenud - linnukoor on minetanud oma kevadise uudsuse ning saavutanud teatava suvise enesekindluse, kui nii võib väita. Neil pisikestel sulekandjatel tuli täna kaanon suurepäraselt välja.

Muidugi oleksin pidanud ma seda juba eile taipama, kui päkapikud liivast minu maikasse ja uikaritesse riietasid:


tsäuka, suvi!

TISKO

Vanad äraaetud vahused hobused Nancy tallis - see ongi warmhorscher. veena mind!

ood inimkehale

Complexions - esmaspäevane tantsuetendus, mida näidati Nokias, oli miskit, mida pikisilmi sai oodatud juba 2 kuud vist.
Esiti ootasin seda pikisilmi juba seetõttu, et näha, kui kauge piirini on võimalik inimkeha timmida, teisalt tahtsin kogeda head tantsu. Sain aga natuke paremat kui parimat.


Ja mis siis toimus seal laval? Kolm vaatust, mis olid kõik erinevad - esimene vaatus oli kaunis, kuid arvatavasti tänu Bachi muusikale või keskendumistnõudva elemendi- ja detailirohkuse tõttu uinutav. Mis perspektiivis oli minu arvates ka vajalik, kuna järgneva kahe vaatuse jooksul ei tulnud kurihalliluskirgas argimaailm, mis teiselpool saaliuksi oma toreduses laiub, kordagi meelde. Tantsijad - täielik retsept, milleks on inimene suuteline! Võib täiesti ausalt öelda, et oligi näha, kuidas muskel mängleb päevitunud naha all. Rõdult. Ilma binoklita. Minu silmadega. Kui nad tõsteid tegid, siis sellist hetkelist hoovõtuks kükkiminekut meenutavat nõksatust ei tehtud - lihtsalt võeti moor ja tõsteti pea kohale. keerutati natuke, siis seljale ja siis juba ta lendleski õhus. Puhtalt ja graatsiliselt. Koreograafia oli ahhetamapanevalt kaunis - see sujuv voolamine, liigutuste ja liikujatevahel valitsev harmoonia - ma esimest korda kogesin midagi, millele võib kinnitada sildi "esteetiline nauding". Suur mees küll ja pisikesed silmad, aga praht lendas ikkagi silma. /ma polnud ainus kes nuttis :)



Kolmas vaatus kandus meist läbi rokkkontserti emotsioonilaineil - saatjaks U2 ja selle taustal meie huiked ja karjed. JAAAAA! See oli nii võimas, et lõpus valdas mind soov mitte seista ja aplodeerida, vaid seista ja kummardada!

paar stiilinäidet jajajajaaaa

ps. Kas keegi mind 16.05-ks usasse ei taha saata? neil on siis katsed.
anyone?

pps. selle spagaadist ilma käteta ülestuleku õpin ma selgeks. kõigepealt teen endale spagaadi selgeks. ja siis ülestuleku ka. jeei.

I´ve been bitten :D

AH KÄIS KAH

HEH

er þetta fullkomnun alvöru?

ja!!

JAAAAA!

laiuhaigus

Kui mulle esmalt mainiti, et laiult võib haiguse saada, siis ma uskusin seda, ent ei saanud päris hästi aru, mida silmas peeti. Tundus võimalik, loogiline. Kui me laupäeval pooleseitsmese praamiga Heltermaale seiklesime ja siis Salinõmmelt kaatrisse astusime, ei osanud ma veel endiselt seda haigust karta.



Käisime talgutamas - Väinameres asub kõvasti laide, millel vohavad puisniidud ja loksuvad kadakamered. Ja nende peal ja vahel on kõvasti linde, kelle rahu tegelikult ei tohi häirimas käia isegi kohalik maaomanik. Meie suund oli Saarnaki laid - ca 8 km kaugusel kaldast. Eesmärk oli korrastada sealset talukompleksi.


Talgute mõttest saab igaüks, kes oskab aksendita "Sa oled armas" öelda, ilma selgituseta aru, seega sellest ei hakka jahuma, pilt räägib paremini:


Meid oli mõnus grupp - 15-20 inimest. Sai tuldud, sai tööd tehtud, sai lõunat söödud, sai kitsas nõgise paalklaega taluköögis kitarre saatel mõnusasti lauldud. Sai kadakas ja pilliroos niimoodi ekselda ja seigelda, et ohohohhhoooo!





Huvitaval kombel ei suuda ka treenitud melomaani kõrv kesk ülevat loodusimet teha vahet meeleolukalt hõikleval naistekambal ja huikleval luigeparvel.. saigi huvitavam ring! Sai õlg õla kõrval vaikides lävepakul istuda ja pilguga merd künda. Sai ülejäänud tagasi Hiiumaale saata. Jip - me saime loa jääda laiule. Ööseks. JA see on nagu whoaa ja jeee ja lasso ja saluut!



Künkaotsas välikäimla ristseliti lahti uksest miljonivaadet nautides istuda ja täiest kõrist laulda? Jaaa!



Ööpimeduses leilist läbi vihmavalingu mäslevasse maikuumerre joosta? JAAAAA!
Kadakavihelda oma turjanahk marliks? CHECK!
Hommikul oli laiule tulnud ka päike - suur, soe ja hea!
Seda, kuidas laiul olles muu maailm kaugusse vajub ning aeg piirid ning määratluse kaotab, oskan ma kirjeldada ainult oma lemmiktegevusega - me läksime aegruumis kaotsi. Ja see on minu puhul parim viis, et iseendasse koju jõuda.



Tagasi saarele ja sealt mandrile - selline tunne, nagu oleksin olnud 2 nädalat metsas. Hea ja rammestunud olek on nii vaimu kui keha üle võimust võtnud. Ja ükskõik, kas vaadata metsa, akna taga langevat lund, rongi akent või raamatukaant, siis ikka on taustal fooni andmas see vaade, mida laiul lävepakult sai vaadatud.



Nagu ma aru saan, siis nakatusid teisedki - isegi Koll Laiu. Hea on haige olla. Laiuhaige. Nii hea, et juba ootan järgmist võimalust osaleda haigusttekitavas puhkuselaadses haigusepuhangus. Jaa!