KÄES!

Täna hommikul unise peaga rongile tuiaktõtates ei osanud ma arvatagi, et metsaalune on täis suve - kuskilt on välja imbunud mustikapuhmastele omane magusvärske lõhn, kuidagi juhtub nii, et puude varjust päikeselaiku sattudes tabab Sind lõõsk, mis paneb selja mõnust judisema - kell 7 hommikul. Lõhnu on teisigi. Ja helid on teisenenud - linnukoor on minetanud oma kevadise uudsuse ning saavutanud teatava suvise enesekindluse, kui nii võib väita. Neil pisikestel sulekandjatel tuli täna kaanon suurepäraselt välja.

Muidugi oleksin pidanud ma seda juba eile taipama, kui päkapikud liivast minu maikasse ja uikaritesse riietasid:


tsäuka, suvi!