Kunagi ütles Eisenschmidt loengus meile, et karjäärielu käigu mööda 5-aastast spiraali - oled, teed, annad endast parima, võtad kõik, mis võtta on, ja siis, rahu saavutanuna, liigud edasi - uute väljakutsete, uute võimaluste poole. Ta ütles seda vist teiste sõnadega ja lühemalt, aga kindlasti sain mina sest loost niimoodi aru.
Kloogal saab mul kohe ring täis - need samad nüüdseks nii eriliselt hingelähedaseks saanud miniinimhullud, kes kunagi, kui ma noore, ilusa, energilise ja positiivsusest pakatavana pedagoogitee alguses lõkendasin, mulle klassi astusid ja naeratades lilled ulatasid (heheee, you didn´t have a clue, what´s waiting for you, did you? :D:D)on nüüd järsku suureks saanud. Nii suureks, et sügisel aulasse astudes tõid nad mulle koos sellesügisese päkapikusaagiga hinge tõdemuse, et 9 kuud veel, ja minu ring siin on ka täis - oleks igati loogiline ju koos nendega nelja tuule poole lennata - ennem, kui luustud ja kivistud ning enesele märkamatult ninast ja kõrvadest hiliskeskealisele mehele viitavad karvafontäänid oled teinud.
Uut töökohta pole ma otsinud, ja see, kuhu mind on usinasti kutsutud - küll õpetajaks ja nüüd, pärast Su minekut, jätkama seda, mis pooleli, mis õhku rippuma jäi - pole ei esimesel ega ka teisel puhul motiveeriv. Suur klass ja betoon all around vs kanda taaka, kui astuda rada, mida alustanud keegi teine, Sinust suurem ja parem, keegi Sulle kallis. Selleks peab tugevam olema ja seda trenni ma alles pean külastama.
Uut töökohta olen ma unes näinud - kaks korda - aga ärgates tean ainult läbi udu, et tal on roostepruunikas plekkkatus ja vanad kiviseinad ning nii hea tunne, et seal kohe tahad olla. Küll ta mu kätte saab, ja kui saab, eks ma siis ole redis.
Aga meil on uued tuuled vallas ringi tallamas. Ja kes kuhu ja kui kauaks - eks seda näitab aeg, ja see aeg on hilisemalt märts, mil teatavasti kõik (väikekoolid) ühel või teisel viisil ohkavad.
Mina olen siin veel ühe aasta. Praeguse seisuga. Vaatan puid ja taevast, settun iseenesesse ja kasvan nooremaks. Luustun ja ninakõrvakarvafontäniseerun?
Nooot!
No comments:
Post a Comment