Complexions - esmaspäevane tantsuetendus, mida näidati Nokias, oli miskit, mida pikisilmi sai oodatud juba 2 kuud vist.
Esiti ootasin seda pikisilmi juba seetõttu, et näha, kui kauge piirini on võimalik inimkeha timmida, teisalt tahtsin kogeda head tantsu. Sain aga natuke paremat kui parimat.
Ja mis siis toimus seal laval? Kolm vaatust, mis olid kõik erinevad - esimene vaatus oli kaunis, kuid arvatavasti tänu Bachi muusikale või keskendumistnõudva elemendi- ja detailirohkuse tõttu uinutav. Mis perspektiivis oli minu arvates ka vajalik, kuna järgneva kahe vaatuse jooksul ei tulnud kurihalliluskirgas argimaailm, mis teiselpool saaliuksi oma toreduses laiub, kordagi meelde. Tantsijad - täielik retsept, milleks on inimene suuteline! Võib täiesti ausalt öelda, et oligi näha, kuidas muskel mängleb päevitunud naha all. Rõdult. Ilma binoklita. Minu silmadega. Kui nad tõsteid tegid, siis sellist hetkelist hoovõtuks kükkiminekut meenutavat nõksatust ei tehtud - lihtsalt võeti moor ja tõsteti pea kohale. keerutati natuke, siis seljale ja siis juba ta lendleski õhus. Puhtalt ja graatsiliselt. Koreograafia oli ahhetamapanevalt kaunis - see sujuv voolamine, liigutuste ja liikujatevahel valitsev harmoonia - ma esimest korda kogesin midagi, millele võib kinnitada sildi "esteetiline nauding". Suur mees küll ja pisikesed silmad, aga praht lendas ikkagi silma. /ma polnud ainus kes nuttis :)
Kolmas vaatus kandus meist läbi rokkkontserti emotsioonilaineil - saatjaks U2 ja selle taustal meie huiked ja karjed. JAAAAA! See oli nii võimas, et lõpus valdas mind soov mitte seista ja aplodeerida, vaid seista ja kummardada!
paar stiilinäidet jajajajaaaa
ps. Kas keegi mind 16.05-ks usasse ei taha saata? neil on siis katsed.
anyone?
pps. selle spagaadist ilma käteta ülestuleku õpin ma selgeks. kõigepealt teen endale spagaadi selgeks. ja siis ülestuleku ka. jeei.
No comments:
Post a Comment