20120930

hea saak

Viiiiiiiiviiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii
Käisin kinos - seenel. Ja naersin, naersin, üllatusin väga meeldivalt ja naersin veel - ja noppisin niimoodi terve korvi head tuju kuhjaga täis. Viimati naersin kinos nii palju siis, kui "Polaarjoone sangareid" vaatasin. Esiteks - film on minu maitse arust parim Eesti film. Peategelase tuhm ilme (mis on äravahetamiseni sarnane meie esiidioodi a.a-ga) ja ka viis, kuidas eesti mehe üldkujutis on maalitud, on väga priima. Elutruu jobu, suurel ekraanil :) Teiseks, sealt filmist leiab kinoajaloo kõige jaburama, lambisema stseeni ever - aga see on nii hästi ja loomulikult tehtud, et seda praktiliselt ei märkagi. Super! :) 
nii nad seda tegid (pildid on fimi fesarilehelt)
Istusin ja naersin ja ühtäkki adusin, et nii veider, kui see ka pole, terve saal naerab. Hirm, et filmis on sellline imetabane huumor, millest ainult meie aru saame, lahtus siis, kui lugesin, et Tšehhis oli terve saal sarnaselt käitunud. Tšehhid on ägedad, ma teadsin seda! :)
Minge seenele, see teeb hingele head!
Aitäh!

20120927

harak sülti lobistas...


Vaat-aga-vaat, mis teadmisi internetis jagatakse:
Populaarse lastelaulu kangelane Mutionu korraldas oma kuulsa peo 1926. aasta kevadel. Laulu algversioonist selgub, et see pidu läks käest ära ning lõppes joomingu, tüli ja kehavigastuste tekitamisega. Lasteajakiri Päiksetar nägi ilmavalgust 1926. aasta märtsis, mil tuli trükist selle esimene number. Esimesest numbrist kaugemale ajakiri ei jõudnudki, kuid sellestki piisas sügava jälje jätmiseks eesti (laste)kultuurilukku. Nimelt avaldati ajakirja 8. ja 9. leheküljel piltidega illustreeritud luuletus “Mutionu pühadepidu”, mis praegu on tuntud pigem nime all “Mutionu pidu”. Kuid nime lühenemine pole ainus muutus, mille teos on aastakümnete vältel läbi teinud. Originaalis oli luuletusel 18 salmi, tänapäeva lapsed laulavad aga ainult kuut salmi, samuti on luuletuse sisu muutunud viisakamaks.
Mis tingis kahe kolmandiku teksti väljaviskamise hilisematest trükkidest? Eks ikka luuletuse sisu. Mutionu kevadpidu, mida hilisemates versioonides kirjeldatakse lakooniliste ridadega “See oli päise päeva aal / pilla-palla pillerkaar”, osutus tegelikult tõsiseks joominguks, mis lõppes verise kaklusega. Tõsi, luuletuse tekstist selgub, et Mutionu ja tema pere ei olnud tüli ega löömingu algatajad, nemad olid lausa ehmunud, kui pidu käest ära läks. Konflikti tekitas hoopis purjus Jänes, kes Siilile käpa peale astus. Seejärel hakkas Siiliga tüli norima Kaaren, viimaks sekkus löömingusse joobnud Karu ning tema järel teisedki loomad. Mutionu ja tema kaasa Mutitädi katsed tüli maha rahustada ebaõnnestusid ning mitmed loomad said madinas püsivaid kehavigastusi (näiteks Põder, kes jäigi lonkama), kuid lausa maha kedagi siiski ei tapetud.
Luuletuse autor on Alide Dahlberg, kes on näiteks lasteluuletuse “Väike Mai” autor. 

Mutionu pühadepidu

I
Elas metsas mutionu
keset kuuski noori, wanu
Kadakpõõsa juure all
eluruum tal sügawal.

II
Paistis juba päike ere,
pääsis lumest samblapere,
wälja puges putukas,
tiibu triikis liblikas.

III
Liginesid kewadpühad.
Laines põllud, laines luhad.
Mutiperes kibe töö –
pühad käes on üle öö.

IV
Onu ise jooksis poodi,
ostis pärmi seitse loodi,
hakkas õlut pruulima,
tädi saiu woolima.

V
Lapsed keetsid mune hooga
ja weel mõnda muudki rooga,
wanaemal süldipott
podises kui wähikott.

VI
Kui siis algas kallis püha –
laual kannus õlu wiha,
süldikausse rida pikk,
worstirõngas kõwerik.

VII
Tuli kokku külalisi
karwaseid ja sulelisi –
lendas wares, harakas,
kull ja kaaren nupukas;

VIII
wantsis uhkelt karuhärra,
weeres siili okaskera,
jänes nudisabaga,
oraw kikkiskõrwaga;

IX
joostes tuli wäle põder,
hiljaks jäi weel reinuwader.
Siis kõik lauda istusid
pidurooge maitsesid.

X
Karu imes mesijooki
jänes rüüpas õllejooki,
wares mune krõbistas,
harak sülti lobistas.

XI
Põder limpsas õunasuppi
oraw näris worstijuppi,
kaarnal kapsapirukas,
kullil lihawiilukas.

XII
Aeti juttu, tehti nalju,
lauldi, joodi õlut palju, –
uimane ju karu pea,
teisedki ei piiri pea.

XIII
Jänes tantsis, õlletujus
siili käpa peale vajus.
Siilikene kiljatas –
linnupere ehmatas.

XIV
“Mis sa kilkad, nõelakera!”
tõstis kuri kaaren kära.
“Ole wait, wa pigilind,
siin ei keegi karda sind.”

XV
Riiu sekka segas karu, –
joobnult pole kelgi aru,
näitas hambaid rebane,
puskles põder wagane.

XVI
Mutirahwa raskeks mureks
riid läks wiimaks wäga suureks,
kausid, tassid lendasid,
kisklejad waid undasid.

XVII
Kui siis wiimaks lõppes tüli,
siili kasuk lõhki oli,
karul katki kistud west,
reinul kadund kõrwalest.

XVIII
Harakal ei olnud saba,
jänes otsis karku taga,
kaaren paistes nokaga,
põder jäigi lonkama.

20120919

siesta

Viinapuuväädi lebo
Minusuguse karmi tööhobuse geenidega põhjala matsi nägemuses on lõunamaalased alati laisklooma tasemel jõlkunud oma siestatamisega - mismõttes, suvatsevad pool päeva maha magada? Õige on ikka natuke leiba luusse lasta ja siis edasi toimetada, mitte maksavorsti kombel rõngas vedeleda. Vanast ajast ju olnud nii, et lõunapausi peeti mitte keskpäevakuumuse tõttu, vaid kuna kellelgi polnud metsas-põllul kella kaasas ja siis oli hea varju pealt kõõritada, et millal leiba saab.
Leedu töökaim poeg
Ülevalolevalt pildilt võiks eeldada, et inetud siestakombed on salaja mööda meridiaani üles roninud ja omaseks saanud ka meie lähedastele lõunanaabritele, aga ei! Selgus, et tõesti vist ongi nii, et kõigel on põhjus. Kui me kaks-kolm päeva olime püüdnud ellu jääda selles põrgus, mis maale laotus pärast lõunasööki, saime aru, et pole pääsu - uni lihtsalt tuli! Hakkasin veidi aduma siesta vajadust - see on paratamtus! AGA - me ei saanud kuidagi siestat pidada - telgis ei saanud olla, kuna kuumus oli selline, et higileemekest voolas ojadena. Rannas ei saanud hingata. Meres oli supp - parim viis jahutamiseks oli sukelduda umbes kolme meetri sügavusele - seal oli mõnus jahe hoovus. Aga kaua Sa seal ikka oled, eriti kui soolavesi Sind koguaeg pinnale viskab? Üks variant oli voodid puude alla panna, aga siis juhtus nii, et vari liikus sajaga minema ja siis ärkasid näiteks ilusti punaseks põlenud jalaga. Nii et - meri/paha, rand/paha, telk/paha,  puu/paha, kõik on paha, ainult uni oli kuradima jõuline. viuviuviu. AGA SIIS:
pamparampaaaaa!!!
JAHE VESI!
hapud viinamarjad!
LIIKUMATU VARI!
varjuloss
 KOOPAD!!
 Meie elu sai hoopis uue kvaliteedi! Niipea, kui lõuna söödud, kebisime üles mäeküljele betoonurgu, laotasime rätiku maha ja keerasime külili. Magasime. Varjus oli endiselt 35 kraadi, aga mis sellest - silmad lahti, sulps jahedasse vette, paar tiiru ja tagasi magama. Siesta ei ole midagi, mille kodanikud vahemeremaalased välja on mõelnud, ei, hoopisiki mitte! See on üks loodusseadustest! Üks sellistest vääramatu jõuga  loodusseadustest, mille mõjuväljast ei ole võimalik pääseda - siesta on gravitatsiooni kuri kaksikvend. Et Elust rohkem rõõmu tunda, tasub (vähemalt antud asjus) nende pilli järgi tantsida. Meie tants nägi selline välja:
ahjus
Siestal on veel paar toredat kõrvaltoimet - näiteks hilised söömaajad ja vilgas ööelu. Ning parim kõrvaltoime oli see, et veel kuu pärast tagasijõudmist tuli lõunasel ajal oiiiii kui hea uni - ei mingit muret ega konflikti algulmainitud tööhobusega! Põõnasin nagu beebi, ha!
Aitäh!

varsti-vaarsti :)


20120917

sagiada

 Kuna kuumalaine võimutses, taandusid meie päevakavadest ratsutamised-kaljuronimised (v.a isekorraldatud - toim) -raftingud ja asemele tulid konditsioneeridega asutused ja varjulised kohad. Ehk siis - käisime kohaliku regiooni lugu tutvustavas uues uhkes suures muuseumis. Ja teate mis? Meie ajalootunnid on juba sellised, et ühe täiesti korraliku Kreeka ajaloomuuseumi külastusest pole midagi uut ega üllatavat ette kanda.  Kerberos oli kuudis ja Medusat ei näinud. Müts maha! Kannan hoopis ette, et pärast käisime veel loodusmuuseumis, kus saime kohalikelt muuseumipiffidelt teada, et Kreekas on kõvasti kilpkonni ja tervelt 23 eri liiki madusid! Ja siis juhtuski nii, et meil oli tunnike vaba aega nautida ühte pisikest, üdini idüllilist kaluriküla, mis asub kohe Albaania piiril. Seal on maaliline sadamasopp ja ümber selle rida kohvikuterrasse,  kus tänu pidevale politsei kohalolule mehed enam ei kakle ega taple, vaid istuvad rahumeelselt kabelaua taga, käes jääkohvi ja suunurgas tossav sigaret. Idüll, noh! Võtsime aga istet hakkasime nautima:
Sagiada
saime teada, miks laevadel naistenimed 
 aga miks skorpionipilt vajalik on, ei saanud teada
maailma lõõgastavaim kohvi
saime kuidagi hakkama
Oi aitäh!

20120914

kõrgustesse!

alt üles
Mägedega on üks tore lugu - nad mõjuvad nii võimsalt, et on suht selge, et mägi on boss. Boss nagu ookeangi - suur ja võimas. Mõni ime, et Kreeklased oma suured ja vägevad mäe otsa panid tegutsema - igati  sobilik ja väge täis koht ju! Kui me mööda teed, mis väänles mägede ja mere vahelisel kitsal ribal, oma laagripatsile lähenesime, panime juba vaimusilmas paika, et mõne otsa ronime kohe kindlasti! Omavahel arutasime, et ei tea, kas alla kolme tunni ronib üles või mitte. Järgmisel hommikul oli meid kaks, pühkisime  aga une silmist, võtsime mitu liitrit vett ühes ning hakkasime ronima - eestlane tossude ja leedukas (feik)crocsidega.

ülevalt alla
ülalt kõikjale
Nende mägedega on tõesti tore, teistmoodi ja aukartustäratav - vist tingituna asjaolust, et me vaatame neile alt üles. Ja üles jõudmine võtab nii palju aega ja on piisav ettevõtmine, et kesk seda okkapõõsarägastikus maadlemist ja kivilt-kivile hüplemist jäävad argisemad mõttesaginad kuskile kaugele, kusagile seljataha. Nii et kui võtad aega ning istud, siis oled ikka pikalt vait ja vaatad. Vaatad ümbritsevat ja kuna kõrvadevahe argist tühitähja enam täis pole, siis pöördub pilk endasse ja saad nii mõnegi asja selgemaks. Istusime kuskil kivil, tõmbasime hinge, vaatasime, ja tahtsin just rääkima hakata, et näe - mul on Eestimaal üks kõrge ja hea vaatega koht, kuhu saab Elu paremaks mõtlemas käia, ja et eriti tore on, et sinna ei saa lihtsalt kohale, vaid tuleb ikka enne minna, ja et Hagar Hirmus käis ka pojaga mäe otsas ja mina hakkan ka käima ja.. ja hakkas hoopis sõber rääkima. Sai palju asju selgemaks! Mäevägi, pole midagi parata!
Üles minnes tundus koguaeg, et tipuni on jäänud 100, maksimaalselt 200 m ronimist, ent iga kühmu tippu jõudes selgus, et maailm on ii-mee-lii-nee - kui meil on nii, et metsa taga on mets, siis mujal on künka otsas küngas! Lõpuks saime tippu - sinna tippude tippu. See, mis kaugelt tundus liblikavõrguna, osutus tuulesokiks - leidsime ka pikalt lahtirullitud vaibad, millelt paraplaanivennad ennast õhku jooksevad (veel üks asi juures, mis tuleb ära püroovida :). See, mis enne tundus suure lahesopina, näis pisikese tiigina. Nii see käib ja nii see ilm ja  maa näib :)
u 600 m ronitud
Tagasiteel kohtasime üht meest - mis oli täiesti lambine, kuna sel mäeküljel pole mingeid teid ega loomi ega hurtsikuid. Ja siis järsku - vuntsid, triiksärk ja viigipüks! Ainus arusaadav kõnekatke, mis peale "Hellooooo, my friends!" kõlas, oli "I´m Albano, I pick oregano!". Nii oligi - oregano (oregon? oreaagon? oregan?) kasvas seal puhmastena! Väga mõnus ja lahe. Paar päeva hiljem, kui põlenud põõsaste nõgist käed-jalad puhtaks said ja kriimud enam ei kipitanud, võtsime suurema kamba kokku ja läksime tagasi.
Väike Prints
enjoys the silence
sikk-sakk 
Kuna sai kambakesi mindud, siis oli ka häid mõtteid rohkem. Seega ei läinud me tuldud teed tagasi, vaid võtsime sihikule ülaloleva pildi keskel oleva sikksaki, mis tundus mõistlik alternatiiv olevat. Oligi! :D
Mäe teisel küljelt leidsime tee!
sellise hästi ilusa tee!
Ja veel leidsime ...
 .. ekskavaatoreid ja mehed, kes kivimurrus tööd rabasid teha ja nende ülemuse, kes seda pealt vaatas. Tegime pilti ja ainus, mis nad inglisekeeles meile öelda oskasid, oli "Facebook!". Uitlehmi ja kitse ja Kreekamaise isetekkelise prügimäe leidsime ka!
Võlumetsa leidsime ka!
Lõpuks jõudsime sikk-sakk teele ka - tuli välja, et see kulges küll alla, ja suisa otse meie koduni, ainult et mööda teist mäge! Niiet - üht mäge mööda üles, teist mööda alla, pole paha tulemus! :) Tee oli selline, midamööda keegi ei käi - eelmise postituse suur ämblik ja tema sada sõpra olid oma võrke pununud risti-rästi üle tee! Päris vahva oli neist läbi pugeda (neist, mida märkasime; teistesse sammusime tuimalt sisse ja siis jägnes üks kiire kiljumine-mässimine-väljarabelemine :)).
Vot selline lugu! Mägi on täiega boss - minge ta jutule, kui aga tunnete vajadust või leiate võimaluse, vahet pole, kas tossudes või crocsides! Ta on selline hea boss, retsept! :)
Ja .. saab selgemaks see Eluke!
Aitäh!

20120903

putukate riigis

Seda, et Kreekamaal - vähemalt selles nurgas, kus meie viibisime - on iga puulehe ja rohulible küljes tsikaat ehk "ziggyziggy" nagu kohalikud neid kutsuvad, oli väga raske mitte märgata. Hommikul kell pool neli hakkasid nad oma tagumikke väristama (tundub, et niimoodi nad häält teevad) ja varsti ühinesid rohutirtsud, kes siis jätkasid, kuniks tähed taeva tagasi vallutasid. Seda, et rohutirts või mõni muu tunnaldega mölakas end praetaldrikule, juustesse või kellegi õlale parkis, juhutus nii tihti, et seda ei pandud enam üldsegi imeks - ning ka kõige ujedamad tüdrukud ei viitsinud enam kiljuda. Arusaadav ka, mis siin karjuda - meie olime ju nende keskkonnas, neil külas. Loodus ikkagist! :)
põhimölakas I
põhimölakas II e ziggyziggy
Aga ega tsivilisatsiooni hälli lehed-libled ainult laululinputukatega piirdunud! Kus Sa sellega! Ringi kõndides nägime ka seda ilu, mis kohaliku looduse kiletiivalisel-karvajalgsel osal meile pakkuda oli - värvikirevad mardikad; mingid tirtsud, mis olid, noh, peopesa suurused ja ülekõige kaifimad olid otse loomulikult need suured ämblikud, kelle võrgud ulatusid üle tee! Äge, niit oli nii tugev, et tõmbaks meie prügimäekajaka ka nokkapidi võrku! ÄGE! Äge oli neisse joosta ja siis sealt end lahti võidelda! :D
üks väga popp õis
lemmiktegelane
peopesa suurune! MINU peopesa suurune!
 Parim aga alles tuleb! Igal pool - pesunööridel, majaseintel, kividel - võis kohata tühje putukakestasid. Mitte selliseid katkisi "putukas kasvas suureks ja tagus kotkapoja kombel enda ümbert muna kildudeks" stiilis kestasid, vaid selliseid, mis panid oma ehedusega prantsuse plikasid hirmust kangestuma. Võttis aega ka minul, et asi kohale jõuaks - puhas, kergelt läbipaistev kitiin! (Tegemist on hargnematu polüoosiga, mis koosneb N-atsetüül-glükoosamiini monomeeridest. Üksikud ehitusüksused seostuvad omavahel beeta-(1-4) glükosiidsidemetega pikkadeks molekulridadeks. Need moodustavad omakorda kõrgkorrastatud struktuure, mis annavadki kitiinile erilise vastupidavuse ja elastsuse.) Ja ei mingit putukat!
 Kuidas see asi täpselt toimub - kas väike iniseja aurustub, väljub kestast nohuna, või ehitavad nad neid lindudele petteks, ma teada ei saanudki. Mingisugust aimdust - või siis veel üht varianti - pakkus ühel õhtul telgilaes lahtirullunud stseen. Soomlased ütleks, et "MAHTAVAAA!". Mina ka! Äge putukatemaa!
Kest tühi, kõht täis
PS. Google aitas asjasse selgust tuua: http://olarbarndok.blogspot.com/2010/07/tsikaat.html
Aitäh!