harak sülti lobistas...

Vaat-aga-vaat, mis teadmisi internetis jagatakse:

Populaarse lastelaulu kangelane Mutionu korraldas oma kuulsa peo 1926. aasta kevadel. Laulu algversioonist selgub, et see pidu läks käest ära ning lõppes joomingu, tüli ja kehavigastuste tekitamisega. Lasteajakiri Päiksetar nägi ilmavalgust 1926. aasta märtsis, mil tuli trükist selle esimene number. Esimesest numbrist kaugemale ajakiri ei jõudnudki, kuid sellestki piisas sügava jälje jätmiseks eesti (laste)kultuurilukku. Nimelt avaldati ajakirja 8. ja 9. leheküljel piltidega illustreeritud luuletus “Mutionu pühadepidu”, mis praegu on tuntud pigem nime all “Mutionu pidu”. Kuid nime lühenemine pole ainus muutus, mille teos on aastakümnete vältel läbi teinud. Originaalis oli luuletusel 18 salmi, tänapäeva lapsed laulavad aga ainult kuut salmi, samuti on luuletuse sisu muutunud viisakamaks.

Mis tingis kahe kolmandiku teksti väljaviskamise hilisematest trükkidest? Eks ikka luuletuse sisu. Mutionu kevadpidu, mida hilisemates versioonides kirjeldatakse lakooniliste ridadega “See oli päise päeva aal / pilla-palla pillerkaar”, osutus tegelikult tõsiseks joominguks, mis lõppes verise kaklusega. Tõsi, luuletuse tekstist selgub, et Mutionu ja tema pere ei olnud tüli ega löömingu algatajad, nemad olid lausa ehmunud, kui pidu käest ära läks. Konflikti tekitas hoopis purjus Jänes, kes Siilile käpa peale astus. Seejärel hakkas Siiliga tüli norima Kaaren, viimaks sekkus löömingusse joobnud Karu ning tema järel teisedki loomad. Mutionu ja tema kaasa Mutitädi katsed tüli maha rahustada ebaõnnestusid ning mitmed loomad said madinas püsivaid kehavigastusi (näiteks Põder, kes jäigi lonkama), kuid lausa maha kedagi siiski ei tapetud.

Luuletuse autor on Alide Dahlberg, kes on näiteks lasteluuletuse “Väike Mai” autor. 

Mutionu pühadepidu

I

Elas metsas mutionu

keset kuuski noori, wanu

Kadakpõõsa juure all

eluruum tal sügawal.

II

Paistis juba päike ere,

pääsis lumest samblapere,

wälja puges putukas,

tiibu triikis liblikas.

III

Liginesid kewadpühad.

Laines põllud, laines luhad.

Mutiperes kibe töö –

pühad käes on üle öö.

IV

Onu ise jooksis poodi,

ostis pärmi seitse loodi,

hakkas õlut pruulima,

tädi saiu woolima.

V

Lapsed keetsid mune hooga

ja weel mõnda muudki rooga,

wanaemal süldipott

podises kui wähikott.

VI

Kui siis algas kallis püha –

laual kannus õlu wiha,

süldikausse rida pikk,

worstirõngas kõwerik.

VII

Tuli kokku külalisi

karwaseid ja sulelisi –

lendas wares, harakas,

kull ja kaaren nupukas;

VIII

wantsis uhkelt karuhärra,

weeres siili okaskera,

jänes nudisabaga,

oraw kikkiskõrwaga;

IX

joostes tuli wäle põder,

hiljaks jäi weel reinuwader.

Siis kõik lauda istusid

pidurooge maitsesid.

X

Karu imes mesijooki

jänes rüüpas õllejooki,

wares mune krõbistas,

harak sülti lobistas.

XI

Põder limpsas õunasuppi

oraw näris worstijuppi,

kaarnal kapsapirukas,

kullil lihawiilukas.

XII

Aeti juttu, tehti nalju,

lauldi, joodi õlut palju, –

uimane ju karu pea,

teisedki ei piiri pea.

XIII

Jänes tantsis, õlletujus

siili käpa peale vajus.

Siilikene kiljatas –

linnupere ehmatas.

XIV

“Mis sa kilkad, nõelakera!”

tõstis kuri kaaren kära.

“Ole wait, wa pigilind,

siin ei keegi karda sind.”

XV

Riiu sekka segas karu, –

joobnult pole kelgi aru,

näitas hambaid rebane,

puskles põder wagane.

XVI

Mutirahwa raskeks mureks

riid läks wiimaks wäga suureks,

kausid, tassid lendasid,

kisklejad waid undasid.

XVII

Kui siis wiimaks lõppes tüli,

siili kasuk lõhki oli,

karul katki kistud west,

reinul kadund kõrwalest.

XVIII

Harakal ei olnud saba,

jänes otsis karku taga,

kaaren paistes nokaga,

põder jäigi lonkama.