Seda, et Kreekamaal - vähemalt selles nurgas, kus meie viibisime - on iga puulehe ja rohulible küljes tsikaat ehk "ziggyziggy" nagu kohalikud neid kutsuvad, oli väga raske mitte märgata. Hommikul kell pool neli hakkasid nad oma tagumikke väristama (tundub, et niimoodi nad häält teevad) ja varsti ühinesid rohutirtsud, kes siis jätkasid, kuniks tähed taeva tagasi vallutasid. Seda, et rohutirts või mõni muu tunnaldega mölakas end praetaldrikule, juustesse või kellegi õlale parkis, juhutus nii tihti, et seda ei pandud enam üldsegi imeks - ning ka kõige ujedamad tüdrukud ei viitsinud enam kiljuda. Arusaadav ka, mis siin karjuda - meie olime ju nende keskkonnas, neil külas. Loodus ikkagist! :)
 |
| põhimölakas I |
 |
| põhimölakas II e ziggyziggy |
Aga ega tsivilisatsiooni hälli lehed-libled ainult laululinputukatega piirdunud! Kus Sa sellega! Ringi kõndides nägime ka seda ilu, mis kohaliku looduse kiletiivalisel-karvajalgsel osal meile pakkuda oli - värvikirevad mardikad; mingid tirtsud, mis olid, noh, peopesa suurused ja ülekõige kaifimad olid otse loomulikult need suured ämblikud, kelle võrgud ulatusid üle tee! Äge, niit oli nii tugev, et tõmbaks meie prügimäekajaka ka nokkapidi võrku! ÄGE! Äge oli neisse joosta ja siis sealt end lahti võidelda! :D
 |
| üks väga popp õis |
 |
| lemmiktegelane |
 |
| peopesa suurune! MINU peopesa suurune! |
Kuidas see asi täpselt toimub - kas väike iniseja aurustub, väljub kestast nohuna, või ehitavad nad neid lindudele petteks, ma teada ei saanudki. Mingisugust aimdust - või siis veel üht varianti - pakkus ühel õhtul telgilaes lahtirullunud stseen. Soomlased ütleks, et "MAHTAVAAA!". Mina ka! Äge putukatemaa!
 |
| Kest tühi, kõht täis |
PS. Google aitas asjasse selgust tuua:
http://olarbarndok.blogspot.com/2010/07/tsikaat.html
Aitäh!
No comments:
Post a Comment