 |
| Viiiiiiiiviiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii |
Käisin kinos - seenel. Ja naersin, naersin, üllatusin väga meeldivalt ja naersin veel - ja noppisin niimoodi terve korvi head tuju kuhjaga täis. Viimati naersin kinos nii palju siis, kui "Polaarjoone sangareid" vaatasin. Esiteks - film on minu maitse arust parim Eesti film. Peategelase tuhm ilme (mis on äravahetamiseni sarnane meie esiidioodi a.a-ga) ja ka viis, kuidas eesti mehe üldkujutis on maalitud, on väga priima. Elutruu jobu, suurel ekraanil :) Teiseks, sealt filmist leiab kinoajaloo kõige jaburama, lambisema stseeni ever - aga see on nii hästi ja loomulikult tehtud, et seda praktiliselt ei märkagi. Super! :)
 |
| nii nad seda tegid (pildid on fimi fesarilehelt) |
Istusin ja naersin ja ühtäkki adusin, et nii veider, kui see ka pole, terve saal naerab. Hirm, et filmis on sellline imetabane huumor, millest ainult meie aru saame, lahtus siis, kui lugesin, et Tšehhis oli terve saal sarnaselt käitunud. Tšehhid on ägedad, ma teadsin seda! :)
Minge seenele, see teeb hingele head!
Aitäh!
No comments:
Post a Comment