Ma lugesin ühte murelikku kirjutist, mis väitis, et meie tänapäeva lapsed on nii urbaniseerunud, et netis saavad pea igasuguse info tarbimisega hakkama. Paraku on see ka nende ainus oskus - "looduslast", kui sellist, enam naljalt ei kohta. Mudakoogi- ja ladvaonnipõlvkondadel puudub järelkasv :( Lugesin ka, et ei osata isegi lõket teha - kodus radikasse tuld ei tee ning liha saab krõbedaks söe ja süütekuubikuga. Ja kellegagi sest artiklist rääkides tuli välja, et välismaal tuuakse skautide kokkutulekutel soe toit termokarpides kohale, sest tule tegemine on ohtlik (lõkkel kohvi ei osatagi enam teha). Proovisime siis järgi - eelmise postituse indiaanlased said kuivi katuselaaste, pilpaid ja toosi tikke - paberit ei väljastatud. Ja mis siis toimus?
 |
| tuulepüüdjad |
tuul.
Pärast tuulefaktoriga tegelemist nuputasime edasi. Ja lõpuks tuli aimdus, et tuli tahab süüa ja et süüa meeldib talle alt üles üha suuremaid palu neelates.
Hakkas looma - juhhei! Lõpuks saime kõik suitsusõnumeid saata ja pikalt ohutuse üle arutleda. Ohutus, muideks, oli kõigil selge. 112st kuni lõkkepiireteni!
See päev jääb mulle ikka selgelt meelde - kuskil kirjutati midagi, millel tõepõhi all. Ka tekitab veidi muret, et kas me muutume ka vaikselt noiks lääneühiskonna äpudeks, kes urbanistliku turvamulli lõhkemisel kõngevad, kuna ei oska konservi avada ja tuld teha? Vahva on see, et paljudele lastele jääb see päev ka meelde - nad polnud varem ise tuld teinud. Mõni neljandik oli eriti elevil, kuna see oli esimene kord, kui tikku sai tõmmata.
Vau.
No comments:
Post a Comment