uusi liiklusmärke

Käisin õhtul jooksmas ja komistasin märgile, mida varem pole märganud. Lisandub neile veidratele, mis hoiatavad kaamlite, krokodillide, kängurude, nokkloomade ja emude eest. 

Dunsborough X-Adventure

Meie kõrvallinnas toimus üks tore võisltus, millest tahtsin kohe osa võtta, kui poeaknal plakatit nägin - Dunsborough X-Adventure. Plakatil oli onu, kes jooksis üle rannakivide, taustal meri mühamas- ja juures olid kirjad, mis lubasid, et ujuda saab ookeanis, joosta - ronida rannakividel ja põõsastes ning et rattaga tuleb sõita maastikul. Ehk siis - krosstriatlon! Äge! Eriliselt ette ma ei treeninud, niivõinaa käin rannas mööda liiva jooksmas, eksole. Niisiis! Võistlusnärv hakkas hinge pugema juba tubli nädal varem - ikka see hääleke, mis targutab kuskil kuklas, et ae, ujuda ja joosta Sa mõistad, aga rattasõit? Võistluspäeva hommikuks, kui ülejäänud 700 liikumishulluga võistluse algus ootasime, olin selgeks saanud, et mul tuleb ikka ujuda ja joosta korralikult -eks ratta seljas püüame kuidagi lõpuni vastu pidada (rattasõit oli seekord viimane ala).

Esimene etapp - 1.5 km ujumist - tundus nii lihtne, et seda isegi ei osanud karta. Vesi oli sile ja poid selgelt nähtavad. Stardis püüdsin ikka võimalikult välisküljele hoida, et mitte "karpi" sattuda. Võistlus algas, hakkasime kaldalt vette jooksma - üks samm, kaks samm, hüpe... ja maandusin jalaga vastu suurt kivi nii, et nahk marraskil. Kuna varbaid tundsin ja liigutada sain neid ka, ujusin edasi. Mis ma muud oleksin teinud - roninud välja ja kallanud valutavale kohale külma vett peale? Aga oi, äratas üles küll! 

Veest tulin välja täitsa värskena- ainult need pärispöörased panevad vee kohe algusest peale vahutama. Muideks, veest väljudes oli mu positsioon 21. - seda siis minu stardigrupis, kelleks olid 18-39 a mehed. 

Jooksurajale sättisin end mõnuga- võtsin aega, et ikka jalad ja selg korralikult kuiv oleks, et sokid mugavalt üle talla ja kanna joonduksid. Jooksu esimesed 2,5 km kulgesid - täpselt, nagu plakat lubas - üle kivide ja kaljude! Kitsekombel karates oli täitsa tore edasi liikuda, kohe-kohe hakkasid reied protesteerima, aga rõõm liikumisest oli suurem.

Kui jõudsime Castle Rockini, mis on ikka kaljumoodi kalju, asendus rada natukeseks ajaks veega. Tossudega ei ole eriti mugav ujuda, aga vähemalt olid jalad sinnamaani head ja kuivad. Tagasi kaldal- ja 10 km jooksu läbi põõsaste võis alata. Tõusud olid korralikud - mitu korda pidin paelu siduma! Üldiselt püüdsin ikka tempot hoida ning endast natukene kiirematel sabas püsida - sellest hoolimata lippas must kari gaselle mööda - jõudsin rattavahetuspunkti 41.-na. Ja olin täiesti omadega läbi - võtsin mõnuga aega, et vett kaanida ning jalakrampe venitada. Ja siis oligi järgi jäänud viimane osa - sadulasse ja 25 km võsaradu ootas!

Siinkohal olgu öeldud, et väntamine oli viimane asi, mida mu keha kavatses teha - ka kõige siledamal-tasasemal rajalõigul oli tunne, nagu väntaksin tühjade kummidega põlvini rabas. Raja kohta teadsin ette, et pidavat olema tehniline rada - mida iganes see ka ei tähendaks, eksole. 

Väike vahelepõige minu siiani varjus püsinud mägiratturi minevikku e. minu kogemused maastikuratturluse vallas e. mida kuradit ma siin teen:

1. Pisikese muri esimene ratas oli Ereliukas 8. Kohe läksime kambaga kumme soojaks tegema. Küll oli hoog suur, kui ma Glehni pargis ühest mäest alla tuhisedes kõigist mööda tuhisesin! Siis, kui karjuti, et "Vajuta pidurit!", oskasin vaid vastu hüüda, et "misasiseeon", ja siis tuligi puu ja siis tuli nätaki. Mamps ütles hiljem, et kõik hambad suus logisesid. Aga puukoores võib siiani lenksujälge aimata! 
2. Järgmise ratta (esimene oli tükkideks ju) sain ma paar aastat hiljem, kui juba rohkem aru peas oli. Maastikuratta sain - see oli siis, kui nad meie maad esimest korda vallutama hakkasid ja kokukad ja ereliukased ja školnikud kõrvale puksisid. Otsustasin poest rattaga koju sõita. Kuna kodu juures - Harku metsa esimese karjääri kaldal - oli puude vahel krossirada, siis läksin enne veel sealt läbi, et ratast testida - maastkuratas ikkagi! Ühe järsu pöörde peal sain aru, miks enne sõitu kõik kruvid-poldid üle tuleb kontrollida - lenks keeras, aga esiratas näitas ikkagi otse! NO ja mis seal ikka parata, puu oli. Kahvel oli nii viltu, et järgmised aastad kuulis kogu küla juba kaugelt, kui ma leksu keerasin - kriiiiiiiiiks. Rohkem aru oli peas vist selles mõttes, et hambad seekord ei loksunud. 
3. Olime Hiiumaal rattalaagris ja Merli oli just uue, korraliku maastikuratta saanud - ma arvan, et sellel oli 28 käiku ja raam nägi välja nagu rammus traktorivasikas. Sõitsin sellega üle suure kännu - sain üle ja jäin püsti. See vist on mu kõige suurem saavutus maastikurataste vallas - tänaseni.

Niisiis, tagasi rajal. Esimesest kraavist läbi sõites sain aru, et oioioioioi. Rada oli kitsas, kulges läbi põõsaste ja kiviklibu -kukkumise korral ei oleks olnud mu kere kodune puhmas või samblik vastu võtmas. Iga paarisaja eetri järel tuli takistus, tihti kahel kujul - a ja b. A nagu advanced ja B nagu beginner. Takistus võis olla näiteks kivikuhi või palgikuhi või kivi-palgikuhi. Paaril korral sattusin nende eriti proffide küngaste otsa, kui hooga enda, algaja, teeotsast mööda sõitsin. Üldiselt võtsin ratta õlale, sülitasin, ja ronisin alla. Hullud aga panid nagu komeedid - viuhh ja viuhh, nii, et ei teinud teist nägugi! Niipalju ma taipasin, et seal, kus mina pidurdasin, et tasa ja targu minna, kütsid nemad tempot juurde, et raskest kohast üle hõljuda. Muideks, tehniline rada tähendab seda ka, et jõuad umbes 0,3 sekundit ette aduda, et kohe asendub rada puutüvega. Juba esimestel kilomeetritel astusin korduvalt raja kõrvale ja - alla vaatav koer. Muud moodi lihtsalt ei saanud hingamist, pulssi ja krampe korda. Seda tegin ma kogu 25 km jooksul korduvalt:) Ääretult tore oli see, et absoluutselt kõik, kes möödusid, uurisid, et kas ma abi vajan! Ning julgustati, ergutati - see andis ikka jõudu-jaksu juurde! Rada kulges põhimõtteliselt nii - kurv-tõus-hüpe-kurv-kivikuhi-langus-takistus-kraav-kurv-tõus-känd-tõus-tõus-langus-kurv-kurv-kurv. Lõpuosas oli hästi pikk ja kurviline laskumine, kus tuli sõita raja üleskuhjatud külgedel - nagu bobikelgutamises. Kiirused olid väga suured, maapind ääretult ebatasane ja meeles tuli pidada ainult kahte asja - kumb pedaal kurvis üleval hoida ja kumba pidurit MITTE vajutada. See rajalõik oli arvatavasti mu senise elu üks ekstreemsemaid kogemusi! Teine ring olin ma nii väsinud, et võitlesin sooviga puunajal 5 minutit tukkuda. Niisiis tukkusin ratta najal - ja kui ümber hakkasin kukkuma, sain aru, et hakkan uinuma ja virgusin taas, alla vaatav koer, ja väntasin vaevaliselt edasi. Väsimus oli nii suur, et võitlesin unega ka sadulas olles! Ning ma ei tea, kui palju see arusaadav on, aga ma olin nii väsinud, et isegi mäest alla sõitmine tundus liigsuure pingutusena. Mina sõitsin mööda kahest kaasvõitlejast, kes rajakõrval kramplesid. Ise lasin mööda umbes 200 ratturit. Pärast rattasõitu oli tarvis veel 150m finišisse joosta. Minu lõpptulemus? Esiteks, ma olen täitsa uhke, et oma tagumendi üldse niikaugele - lõpuni - suutsin vedada. Ennast on hea ületada! Ja teiseks, üldkokkuvõttes tulin ma 274. kohale, oma grupis 119. Lõpuajaks läks kirja 4. 03.11 ehk pool tundi kauem, kui endalt eeldasin. Oehkuihea oli lõpuks pikali heita - tegin seda kohe sealsamas, kus banaani ja arbuusi ja vett ja veel mingeid värvilisi imevedelikke pakuti. Kõik läks kaubaks, korduvalt!

muri on kutupiilu

Nüüd siis tean, mis asi on tehniline maastikurattarada. Ja rampväsimus sai uue mõõtme. Mulle väga-väga-väga meeldib, et nii ägedaid asju korraldatakse, ja et leidub inimesi, kes sellest suure innuga osa võtavad - ja oma pingutuse kõrvalt veel lahkeks ja ergutavaks sõnaks aega leiavad! 

Own ass kicked, jesss!
Kõik pildid tegi üks ilus tidrik, kes kordagi meelt ei heitnud ja igakord, kui tigu mööda väntas, väsimatult ergutas- jesjes!

Aitäh!

retrograde

Jah!!

Loojanguporr

Kallis põhjapoolkera, ilusat kevade algust! Ehk teisisõnu - varsti saad (jäävabasse) randa! Järgneb õnnitlev-lohutav lojanguporr:

Aitäh!

ilmateade

ookeanisool päevitab

Meil vaatab õues ringi sügis - tuuled iilitavad nii, et tahaks üha rohkem ja pikemalt sooja teki all keras olla; päike paistab endiselt, ent pealpool pilvi - pilvede all võib vaadelda sadat erinevat tooni tumesinisest helehallini; vihma kallab, nagu sügiseti ikka. Soojakraadid on stabiilselt alla 20-30 vahel. Võiks suisa öelda, et kätte on jõudnud eestimaine suvi - ainult selle vahega, et austraalias ükski kohalik enam eriti ei telgi ja ussid-maod-ämblikud sätivad end talveunne :)  Seljataha jäänud kuud kinkisid suursaarlaste ajalehtedele hulgim loodusteemalisi esikaanelugusid (muidu saab esikaanelt ikka lugeda, mida on Julia Gillard oma noka otsast poetanud või et kes on tublisti kriketit mänginud või et kes kedagi mõrvanud on) - ja olgem ausad, oli ka põhjust. Salvestatud ajaloo kuumim suvi (mis kuulu järgi jätkub Melbourne´i kandis), mis lõi igasuguseid rekordeid - nii kuum, et konditsioneerid lakkasid töötamast ja ning osades kohtades veetisd inimesed päevi vees, sest mujal ei olnud võimalik olla. Suve keskmine temperatuur oli 28,6 kraadi -päevad-ööd kokku! Kohalike sünoptikute sõnul oli ka ookean kuumem, kui eales varem - suve keskmine laine oli 23.4 kraadi soe. Kõige kuumematel päevadel olin ma puu all pikali ja oigasin nagu jääkaru, kes purjus peaga kuumale saunalavale magama on keeranud. Kere oli loid ja pea paks e. ütleme otse välja - nii ilgelt sitt kehv oli olla, et isegi võimlemisest polnud kasu. Kuna siinsed puud-põõsad eritavad kuumuse kasvades üha ohtramalt eeterlikke õlisid, siis pole ime, et nad mingil hetkel plahvatavad. Nii juhtuski - kuskil plahvatas õhk ja sellele järgnesid hiigelpõlengud - isegi Tasmaania, mille suvi eestilikult vesine pidavat olema, lõõmas kogu täiega. Üheskohas kohe niisuguse täiega, et inimesed jooksid paadisilla alla pakku, aga see süttis ka põlema.

 Ja sel ajal, kui paljud põlengute eest pakku püüdsid pääseda, hakkas Queenslandis vihma sadama -ja sadas nii palju, et kinkis kohalikele nii korraliku üleujutuse, et nt Bundabergis tuli 1500 inimest majade katustelt kopteritesse vinnata. (Siinkohal tervitused väikevennale, kes selle linna kuivemasse otsa oskas end sisse seada ;)). Samal ajal nähti merel sellist tormi, mis oma kurjakuulutava näoga ka kodumaisesse meediasse jõudis - päris mega adrelaks võib olla, kui seisad keset tühja merd sellise loodusjõuga silmitsi. vauvauvau!

Need suvised hullused ja orkaanid on nüüdseks vist maha rahunenud - maa ei põle enam ning temperatuurid langevad. Vihma kohta oskan vaid nii palju öelda, et see on väsimatu - Perthis kallas paar päeva tagasi kogu kuu normi 24h jooksul taevast alla. Vot sellised stiihiad meil siis - need muidugi kahvatuvad hiljutise tähelepaneku kõrval, et Eestis on lastel olnud lumi maas nii sügis-, tali- kui ka kevadvaheajal! Ei tea, mida suvi toob? :)

roads less travelled

Ühel päeval läksime koopaid uurima - suuremad on kõigile teada ja piletiga, väiksemad salajased ja üldiselt avalikkusele mitte soovitatavad e tasuta. Läksime meiegi tasuta koobast vaatama - meie kõrvallinnapoisist ekskolleeg teadis, kust kuhu minna. 

Sellised vinka-vonka rajad juhatasid sisse meie väikese matka tundmatu koopa poole - teel oli ka silt, mis teatas, et ohtlik võib olla ta. Ja umbes 10-15 minutit kividel hüppamist ja hakkaski paistma me sihtpunkt-  koobas (ma olen üha rohkem rahul Margaret Riveri piirkonnaga - loodus on siin ikka hästi-hästi äge!).

Tundub küll pisikese uruna, aga ülemise pildi lähemal vaatlemisel ehk märkate Nicole´i, kes lippas veidi ette, et mõõtkava paigas oleks. Mitte, et ma iga kord, kui kaamera kätte saan, meeletult aeglaseks muutuks :). Leidsite?

Kohale jõudes tõdes Wayne, kes seal varem korduvalt on käinud (no on alles mõnel lapsepõlverajad!), et oi näe, koopast on pool alles, et enne oli ikka kõvasti sügavam. Sellest see "Ohtlik koobas" märk siis. Aga sisse me läksime ja oma pool tundi me seal veetsime - mulle koopad meeldivad kohe kangesti! Siinkohal väike meenutus ülikooliajast, mil räägiti onu Freudi ja tema peenise-kadeduse teooriast, mis naisest naise teeb - alles sünnitades, kui sust beebisuurune peenis välja hüppab, oled valmis naine (väga vaba tõlgendus). Sellele teooriale tulistas fem-tädi Karen Horney vastu, et meest juhib emaka-igatsus -sellepärast me ehitamegi losse ja kindluseid ja mängime nurgas (ja siristame vastu posti; taaskord, väga vaba tõlgendus). Teadagi, mida Karenil mu koopa-innustuse peale öelda oleks. Ma ütleks talle vastu, et näe, vaat kus piraadid olid alles tõelised härrasmehed ja unistuste kavalerid, vedasid kõik kulla koopasse. 

Kusjuures, see on veider, kuidas koobas meid mõjutas - niipea, kui koopasse jõudsime, hakkasime kõik omaette nokitsema - kes istus kivil ja vaatas vett, kes keskendus teokarpidele, kes turnis ja uudistas laest tilkuvat vett. Mingi hetk ütles Wayne, et ok, lugu järgmine - kas tahate väikse tripi teha -et läheme üle kivide ja läbi vee Austraalia läänepoolseimasse nurka. Et umbes tunnine ring. Jaaaaaaa, muidugi!! Kui me viis ja pool tundi hiljem auto juurde tagasi jõudsime, olime näinud nii mõndagi - muidugi mitte läänepoolseimat nurka, kuna see on veidi kaugemal siit ja me oleme sealkandis aasta varem käinud, aga loodust -ooojaaaaa! Ja nüüd, kallis kirjasõber, jõuamegi tänase blogipostituse pealkirjani- roads less travelled e kuidas me vähemkäidud radadel kondasime. 

Eriti meeldis mulle nende "vähemkäidud radade" puhul see, et rada polnudki - ronisime-turnisime-kargasime-kõõlusime kivilt kivile nagu Tom ja Annika, kui Pipi juures maha-ei-tohi-astuda mängu mängisid. Ja loomi nägime ka - ohtralt! Karge põhjamaise suhtumisega reportaaž otse kauge saare kivistel kallastel kulgevalt  olematult rajalt jääb tänast postitust lõpetama, bliss-bliss!

Aitäh!

kauge külaline

Seda, et karvakanu Melbourne´i kandis ringi tatsab, on mulle teada. Aga leida mõni selline isend mitutuhat kilomeetrit kursist kõrvalekaldununa ajas silmad ikka suureks - härra (proua) karvakana seisis aga kaldal ja ei teinud meist väljagi. Olime rannas matkamas ja ilm oli sinna 30 ja enama poole kaldus. Tundus veidi kohtlane ja uimane, ei astunud sammugi ka siis, kui me lähemale hiilisime (siiamaani tundub jabur, et kuskil vabas looduses üleüldse saab pingviinile lähedale hiilida. PINGVIINILE!!).

Mulle tuli kohe mõttesse, et näe, Lolo on jäätükiga kodust eemale triivinud ja kurjade soojakraadide ja inimeste saarele sattunud. Alles siis, kui järgmine suurem laine kaldasse laksudes ta märjaks kastis, saime aru, miks ta end seal nii hästi ja kindlalt tundis. 

Kulme vaadates on muidugi aru saada, et mitte Lolo, vaid veidi korpulentne Vanaisa Piigo on seiklemas. Sellise kaitsekihiga võib vist tõesti jäävees kalal käia ja ringi supelda ilma, et huuled siniseks tõmbuksid. Tahaks tal kolestorooli mõõta :)
Aitäh!