Ühel päeval läksime koopaid uurima - suuremad on kõigile teada ja piletiga, väiksemad salajased ja üldiselt avalikkusele mitte soovitatavad e tasuta. Läksime meiegi tasuta koobast vaatama - meie kõrvallinnapoisist ekskolleeg teadis, kust kuhu minna.
Sellised vinka-vonka rajad juhatasid sisse meie väikese matka tundmatu koopa poole - teel oli ka silt, mis teatas, et ohtlik võib olla ta. Ja umbes 10-15 minutit kividel hüppamist ja hakkaski paistma me sihtpunkt- koobas (ma olen üha rohkem rahul Margaret Riveri piirkonnaga - loodus on siin ikka hästi-hästi äge!).
Tundub küll pisikese uruna, aga ülemise pildi lähemal vaatlemisel ehk märkate Nicole´i, kes lippas veidi ette, et mõõtkava paigas oleks. Mitte, et ma iga kord, kui kaamera kätte saan, meeletult aeglaseks muutuks :). Leidsite?
Kohale jõudes tõdes Wayne, kes seal varem korduvalt on käinud (no on alles mõnel lapsepõlverajad!), et oi näe, koopast on pool alles, et enne oli ikka kõvasti sügavam. Sellest see "Ohtlik koobas" märk siis. Aga sisse me läksime ja oma pool tundi me seal veetsime - mulle koopad meeldivad kohe kangesti! Siinkohal väike meenutus ülikooliajast, mil räägiti onu Freudi ja tema peenise-kadeduse teooriast, mis naisest naise teeb - alles sünnitades, kui sust beebisuurune peenis välja hüppab, oled valmis naine (väga vaba tõlgendus). Sellele teooriale tulistas fem-tädi Karen Horney vastu, et meest juhib emaka-igatsus -sellepärast me ehitamegi losse ja kindluseid ja mängime nurgas (ja siristame vastu posti; taaskord, väga vaba tõlgendus). Teadagi, mida Karenil mu koopa-innustuse peale öelda oleks. Ma ütleks talle vastu, et näe, vaat kus piraadid olid alles tõelised härrasmehed ja unistuste kavalerid, vedasid kõik kulla koopasse.
Kusjuures, see on veider, kuidas koobas meid mõjutas - niipea, kui koopasse jõudsime, hakkasime kõik omaette nokitsema - kes istus kivil ja vaatas vett, kes keskendus teokarpidele, kes turnis ja uudistas laest tilkuvat vett. Mingi hetk ütles Wayne, et ok, lugu järgmine - kas tahate väikse tripi teha -et läheme üle kivide ja läbi vee Austraalia läänepoolseimasse nurka. Et umbes tunnine ring. Jaaaaaaa, muidugi!! Kui me viis ja pool tundi hiljem auto juurde tagasi jõudsime, olime näinud nii mõndagi - muidugi mitte läänepoolseimat nurka, kuna see on veidi kaugemal siit ja me oleme sealkandis aasta varem käinud, aga loodust -ooojaaaaa! Ja nüüd, kallis kirjasõber, jõuamegi tänase blogipostituse pealkirjani- roads less travelled e kuidas me vähemkäidud radadel kondasime.
Eriti meeldis mulle nende "vähemkäidud radade" puhul see, et rada polnudki - ronisime-turnisime-kargasime-kõõlusime kivilt kivile nagu Tom ja Annika, kui Pipi juures maha-ei-tohi-astuda mängu mängisid. Ja loomi nägime ka - ohtralt! Karge põhjamaise suhtumisega reportaaž otse kauge saare kivistel kallastel kulgevalt olematult rajalt jääb tänast postitust lõpetama, bliss-bliss!
Aitäh!
No comments:
Post a Comment