Dunsborough X-Adventure

Meie kõrvallinnas toimus üks tore võisltus, millest tahtsin kohe osa võtta, kui poeaknal plakatit nägin - Dunsborough X-Adventure. Plakatil oli onu, kes jooksis üle rannakivide, taustal meri mühamas- ja juures olid kirjad, mis lubasid, et ujuda saab ookeanis, joosta - ronida rannakividel ja põõsastes ning et rattaga tuleb sõita maastikul. Ehk siis - krosstriatlon! Äge! Eriliselt ette ma ei treeninud, niivõinaa käin rannas mööda liiva jooksmas, eksole. Niisiis! Võistlusnärv hakkas hinge pugema juba tubli nädal varem - ikka see hääleke, mis targutab kuskil kuklas, et ae, ujuda ja joosta Sa mõistad, aga rattasõit? Võistluspäeva hommikuks, kui ülejäänud 700 liikumishulluga võistluse algus ootasime, olin selgeks saanud, et mul tuleb ikka ujuda ja joosta korralikult -eks ratta seljas püüame kuidagi lõpuni vastu pidada (rattasõit oli seekord viimane ala).

Esimene etapp - 1.5 km ujumist - tundus nii lihtne, et seda isegi ei osanud karta. Vesi oli sile ja poid selgelt nähtavad. Stardis püüdsin ikka võimalikult välisküljele hoida, et mitte "karpi" sattuda. Võistlus algas, hakkasime kaldalt vette jooksma - üks samm, kaks samm, hüpe... ja maandusin jalaga vastu suurt kivi nii, et nahk marraskil. Kuna varbaid tundsin ja liigutada sain neid ka, ujusin edasi. Mis ma muud oleksin teinud - roninud välja ja kallanud valutavale kohale külma vett peale? Aga oi, äratas üles küll! 

Veest tulin välja täitsa värskena- ainult need pärispöörased panevad vee kohe algusest peale vahutama. Muideks, veest väljudes oli mu positsioon 21. - seda siis minu stardigrupis, kelleks olid 18-39 a mehed. 

Jooksurajale sättisin end mõnuga- võtsin aega, et ikka jalad ja selg korralikult kuiv oleks, et sokid mugavalt üle talla ja kanna joonduksid. Jooksu esimesed 2,5 km kulgesid - täpselt, nagu plakat lubas - üle kivide ja kaljude! Kitsekombel karates oli täitsa tore edasi liikuda, kohe-kohe hakkasid reied protesteerima, aga rõõm liikumisest oli suurem.

Kui jõudsime Castle Rockini, mis on ikka kaljumoodi kalju, asendus rada natukeseks ajaks veega. Tossudega ei ole eriti mugav ujuda, aga vähemalt olid jalad sinnamaani head ja kuivad. Tagasi kaldal- ja 10 km jooksu läbi põõsaste võis alata. Tõusud olid korralikud - mitu korda pidin paelu siduma! Üldiselt püüdsin ikka tempot hoida ning endast natukene kiirematel sabas püsida - sellest hoolimata lippas must kari gaselle mööda - jõudsin rattavahetuspunkti 41.-na. Ja olin täiesti omadega läbi - võtsin mõnuga aega, et vett kaanida ning jalakrampe venitada. Ja siis oligi järgi jäänud viimane osa - sadulasse ja 25 km võsaradu ootas!

Siinkohal olgu öeldud, et väntamine oli viimane asi, mida mu keha kavatses teha - ka kõige siledamal-tasasemal rajalõigul oli tunne, nagu väntaksin tühjade kummidega põlvini rabas. Raja kohta teadsin ette, et pidavat olema tehniline rada - mida iganes see ka ei tähendaks, eksole. 

Väike vahelepõige minu siiani varjus püsinud mägiratturi minevikku e. minu kogemused maastikuratturluse vallas e. mida kuradit ma siin teen:

1. Pisikese muri esimene ratas oli Ereliukas 8. Kohe läksime kambaga kumme soojaks tegema. Küll oli hoog suur, kui ma Glehni pargis ühest mäest alla tuhisedes kõigist mööda tuhisesin! Siis, kui karjuti, et "Vajuta pidurit!", oskasin vaid vastu hüüda, et "misasiseeon", ja siis tuligi puu ja siis tuli nätaki. Mamps ütles hiljem, et kõik hambad suus logisesid. Aga puukoores võib siiani lenksujälge aimata! 
2. Järgmise ratta (esimene oli tükkideks ju) sain ma paar aastat hiljem, kui juba rohkem aru peas oli. Maastikuratta sain - see oli siis, kui nad meie maad esimest korda vallutama hakkasid ja kokukad ja ereliukased ja školnikud kõrvale puksisid. Otsustasin poest rattaga koju sõita. Kuna kodu juures - Harku metsa esimese karjääri kaldal - oli puude vahel krossirada, siis läksin enne veel sealt läbi, et ratast testida - maastkuratas ikkagi! Ühe järsu pöörde peal sain aru, miks enne sõitu kõik kruvid-poldid üle tuleb kontrollida - lenks keeras, aga esiratas näitas ikkagi otse! NO ja mis seal ikka parata, puu oli. Kahvel oli nii viltu, et järgmised aastad kuulis kogu küla juba kaugelt, kui ma leksu keerasin - kriiiiiiiiiks. Rohkem aru oli peas vist selles mõttes, et hambad seekord ei loksunud. 
3. Olime Hiiumaal rattalaagris ja Merli oli just uue, korraliku maastikuratta saanud - ma arvan, et sellel oli 28 käiku ja raam nägi välja nagu rammus traktorivasikas. Sõitsin sellega üle suure kännu - sain üle ja jäin püsti. See vist on mu kõige suurem saavutus maastikurataste vallas - tänaseni.

Niisiis, tagasi rajal. Esimesest kraavist läbi sõites sain aru, et oioioioioi. Rada oli kitsas, kulges läbi põõsaste ja kiviklibu -kukkumise korral ei oleks olnud mu kere kodune puhmas või samblik vastu võtmas. Iga paarisaja eetri järel tuli takistus, tihti kahel kujul - a ja b. A nagu advanced ja B nagu beginner. Takistus võis olla näiteks kivikuhi või palgikuhi või kivi-palgikuhi. Paaril korral sattusin nende eriti proffide küngaste otsa, kui hooga enda, algaja, teeotsast mööda sõitsin. Üldiselt võtsin ratta õlale, sülitasin, ja ronisin alla. Hullud aga panid nagu komeedid - viuhh ja viuhh, nii, et ei teinud teist nägugi! Niipalju ma taipasin, et seal, kus mina pidurdasin, et tasa ja targu minna, kütsid nemad tempot juurde, et raskest kohast üle hõljuda. Muideks, tehniline rada tähendab seda ka, et jõuad umbes 0,3 sekundit ette aduda, et kohe asendub rada puutüvega. Juba esimestel kilomeetritel astusin korduvalt raja kõrvale ja - alla vaatav koer. Muud moodi lihtsalt ei saanud hingamist, pulssi ja krampe korda. Seda tegin ma kogu 25 km jooksul korduvalt:) Ääretult tore oli see, et absoluutselt kõik, kes möödusid, uurisid, et kas ma abi vajan! Ning julgustati, ergutati - see andis ikka jõudu-jaksu juurde! Rada kulges põhimõtteliselt nii - kurv-tõus-hüpe-kurv-kivikuhi-langus-takistus-kraav-kurv-tõus-känd-tõus-tõus-langus-kurv-kurv-kurv. Lõpuosas oli hästi pikk ja kurviline laskumine, kus tuli sõita raja üleskuhjatud külgedel - nagu bobikelgutamises. Kiirused olid väga suured, maapind ääretult ebatasane ja meeles tuli pidada ainult kahte asja - kumb pedaal kurvis üleval hoida ja kumba pidurit MITTE vajutada. See rajalõik oli arvatavasti mu senise elu üks ekstreemsemaid kogemusi! Teine ring olin ma nii väsinud, et võitlesin sooviga puunajal 5 minutit tukkuda. Niisiis tukkusin ratta najal - ja kui ümber hakkasin kukkuma, sain aru, et hakkan uinuma ja virgusin taas, alla vaatav koer, ja väntasin vaevaliselt edasi. Väsimus oli nii suur, et võitlesin unega ka sadulas olles! Ning ma ei tea, kui palju see arusaadav on, aga ma olin nii väsinud, et isegi mäest alla sõitmine tundus liigsuure pingutusena. Mina sõitsin mööda kahest kaasvõitlejast, kes rajakõrval kramplesid. Ise lasin mööda umbes 200 ratturit. Pärast rattasõitu oli tarvis veel 150m finišisse joosta. Minu lõpptulemus? Esiteks, ma olen täitsa uhke, et oma tagumendi üldse niikaugele - lõpuni - suutsin vedada. Ennast on hea ületada! Ja teiseks, üldkokkuvõttes tulin ma 274. kohale, oma grupis 119. Lõpuajaks läks kirja 4. 03.11 ehk pool tundi kauem, kui endalt eeldasin. Oehkuihea oli lõpuks pikali heita - tegin seda kohe sealsamas, kus banaani ja arbuusi ja vett ja veel mingeid värvilisi imevedelikke pakuti. Kõik läks kaubaks, korduvalt!

muri on kutupiilu

Nüüd siis tean, mis asi on tehniline maastikurattarada. Ja rampväsimus sai uue mõõtme. Mulle väga-väga-väga meeldib, et nii ägedaid asju korraldatakse, ja et leidub inimesi, kes sellest suure innuga osa võtavad - ja oma pingutuse kõrvalt veel lahkeks ja ergutavaks sõnaks aega leiavad! 

Own ass kicked, jesss!
Kõik pildid tegi üks ilus tidrik, kes kordagi meelt ei heitnud ja igakord, kui tigu mööda väntas, väsimatult ergutas- jesjes!

Aitäh!