Kui ma esimest korda netis Austraalia popimate surfikohtade lainepilte nägin, mõtlesin, et ma vist küll kunagi vette ei lähe. Veemäekollid! Hästi ilusad, aga .. whouuuuuu, hiiglased! Kui ma aga randa läksin (paar korda on õnnestunud), siis .. olid kollid sellised taltsad, maksimaalselt kahe-kolmemeetrised. Ajapikku sai selgeks, miks kollilainepiltidel kõigil surfaritel kalipsod seljas on - suur laine viskab ja veab vastu põhjakive -koralle ja kasutab liiva, et nahale uut lihvi anda. Ja suur laine tuleb tavaliselt külla talvekuudel - külm tuul ja vesi panevad ookeani möirgama. Sügis piilub nurga tagant - ja ookean on muutunud. Pisikesed lained on endale suure jõu sisse saanud, ning tulevad korraliku vungiga otse kaldasse välja. Nii suure vungiga, et tagasi ookeani voolates rebivad kärutäite viisi liiva kaasa. Nii juhtuski, et läksime randa, ja avastasime, et ookean on endale augu kaevanud! Ja oi, kuidas ta üle auguääre liivalaineid sülitas! Võimas, äge, vahva!
 |
| näege- ookean kutsub |
 |
| uskuge mind, neid võibki vaatama jääda |
 |
| Kalev tuleb koju |
Ikka ja jätkuvalt äge! Ootan juba talve :)
Aitäh!
No comments:
Post a Comment