Esimesed asjad, mis mulle seoses Suursaarega lapsepõlvest / maateaduse tundidest meenuvad? Suur Vallrahu ja Uluru. Esimene laiub kaldast 80 km kaugusel ning sinna ma veel jõuan ja teine kõrgub sadu, sadu, saaaaduuuuuu kilomeetreid kõigest mõistlikust eemal ja sinna me juba jõudsime. Uluru, mis iseenesest on maapinnast mõõtes 348 m kõrgune liivakivist mäesaar keset kõrbe, seisab minu kujutluses kui selle saare suur hõõguvpunane süda. Busseltonis sai mulle mingil hetkel selgeks, et minu ilusaim viis teha austav kummardus kõigele, mis siin saarel kõnnib-sigib-hingab, oleks päiksetõusul ümber selle südame joosta. Pealegi, tundus olevat üks neist asjadest, mida Elu jooksul teha (hea kunagi lapselastele eputada).
Seda ma vist olen juba jaganud, et siinsed inimesed ei saa aru, kui öelda "Uluuru". Nemad hääldavad seda "Uluruuuu" ja üldiselt eelistavad mäe valget nime - Ayers Rock (mäe ametlik nimi on Uluru / Ayers Rock), mida tuleb hääldada (kraaksatada) austraaliapäraselt, et nad sellest aru saaksid - "Äie´!Ro!". Või siis lihtsalt, "The Rock".
 |
| ühe külje pealt on Uluru täiesti rõugearmine |
Kuna mägi asub telklast paraja autosõidu kaugusel, siis ajasime end enne kukke-koitu autosse, kärutasime kohale, tegime paar venitust ja hakkasime pihta. Üksi ma ei jooksnud - üks ilus tüdruk tuli ka kaasa, et oleks, mida koos meenutada. Vabatahtlikult, varahommikul ja 10 km, ausõna ma ei sundinud teda. Aitäh ka Loorale, kes mäevaimudega üksi suhtlema jäi :)
 |
| Nicole sätib mõõtkava paika |
Algus oli ikka valusalt külm - kõrbevärk, noh. Ütleks suisa, et õhk oli meie hilisügiseselt karge. Tuul oli väga vali - mõne külje peal oli ta iiliti nii tugev, et kippus liikumist takistama. Sellesama tuule tõttu oli ka mäele ronimine suletud - keset lagedat välja asuva kivi otsas võib sellise ilmaga täitsa torm olla, ja aegade jooksul on umbes 30 inimest Ulurule ronimise oma viimase seiklusena kirja saanud (kohtasime paari kodanikku, kelle suureks unistuseks oli Ulurule ronimine -see oli neil nii suur unistus, et nad olid seal juba mitmendat korda, ootamas, et millal mägi avatakse).
 |
| Algselt mõtlesin, et tuleb läbi võsa ise rada sisse raiuda, aga nagu näete, jõudis keegi must ette. |
Uluru on kohalikule Pitjantjatjara aborahvale püha ja nad eelistavad, et inimesed seal ei roniks. No me ei roninud. Nad eelistavad ka, et Ulurust mõne nurga pealt pilti ei tehtaks - mõned kohad on meeste rituaalide kohad, mida ei tohiks naised näha ja vastupidi ka. Isegi pildilt. No me ei pildistanud. Ja kui Uluru rahvuspargist kivi kaasa võtta, siis hakkab riburadapidi kohutavaid asju juhtuma, kuniks kivi tagasi on saadetud (suur ja paks vabandusteraamat oli lehitsemiseks, mis koosnes kirjadest, mida kohutavat häda ja kannatust kogenud inimesed olid saatnud :)). Nii et nad eelistavad, et kiviklibu kaasa ei võetaks. No me siis ei võtud, sest ... no mida Sa tassid kivikolakat määda kõrbe ringi. Ilgelt palju eelistavad, need kivikuningad. Ja mäkke oleks tegelikult hea meelega roninud, kui rada oleks lahti olnud. Aga keelatud kohas pilti ei teinud, ausõna.
 |
| Vanad ja targad teavad rääkida, et Päike pidavat tõusma iga päev, täiesti tasuta. |
Uluru on vast kõige kuulsam oma värvimuutva omaduse tõttu - loojangul ja tõusul ta hõõgub nagu hiiglaslik söetükk, vihmaga värvub lillaks, päeval on punane ja värv muutub ka sõltuvalt aastaajast (mida siinseil kohalikel on muideks 5). Sel ajal, kui me jooksime, tundus ta igal sammul värvi vahetavat - olenevalt päikese nurgast taevapiiril ja sellest, millise nurga all mingi mäekülg oli.
 |
| Minu ekspertarvamus on, et suure tõenäosusega on tegu punase hiigelufoga. |
Oma ringil kohtasime veel kahte paari, kes samamoodi mälestusi lõid. See oli kahel põhjusel tore - esiteks, meie tegevus on vähemalt paarile inimesele arusaadav; teiseks - kuna päeval on liiga palav ja õhtul liiga pime, siis inimeste arv, kes seda teevad, on kõvasti väiksem, kui kaamlikaelaskiikujate hulk. Ehk siis - kohe erilisem ja isetehtum tunne! Pealegi, ilgelt mõnus on öelda, et ma olen päikesetõusul ümber Uluru jooksnud. jesjess! :)
 |
| SO MUCH WIN! :) |
Aitäh!
No comments:
Post a Comment