Nimbin

Kui kullakallis Merca (tšau Merca :)) Austraaliast tagasi saabus, ütles ta, et Nimbin on see koht, mis mulle oma ellusuhtumisega meeldiks. Sattusime sinna paariks tunniks väga vahva tuuriga  - niimoodi saab ka ringi uudistada ju. Nimbin asub suurtest maanteedest eemal, ja sinna läheb sinka-vonka tee. Ja teed palistab paks mõnusalt troopiline mets, milles leidub nii mõndagi - orgaanilisi farmereid, loodusega kooskõlas elavaid peresid ja näiteks kraanivett, kuhu floori ei lisata - üks viimaseid kohti suursaarel, kus veel uv-kiirgust kasutatakse (aga tugev lobi käib, et kaasaegse elu "hüved" ka sinna jõuaksid). Ehk siis, terve mõistuse oaasike. See tee jõuab välja Nimbin´i külla, ja see külake / linnake on kuulus oma kanepikultuuri poolest. Tõepoolest, magusat plärutossu imbub igast planguvahest ja riideesemest ja mõnus chillax tundub olevat üleüldine mõttemall. Kohalikud on igati armsad metsanässid, kes ringi patseerivad ja armastust jutlustavad. Tundsin end tõesti nagu kodus - ja raudselt oli sinna veel tüüpe salaja sisse imbunud, kes sedasi tundmiseks midagi tegema ei pea :) Aastate jooksul on jutud muidugi kaugele jõudnud ja nii võis linnakese peatänaval kohata ka lumivalgeks võõbatud nägudega 14 - aastaseid 30-kilotüdrukuid, kes piibupoest rohevahtralehepildisokipoodi ja tagasi joostes arvasid, et on elutripil. Ja muidugi ei puudunud ka paar Ibizalt kohale lennanud briti vahtralehekõrvadega üleülienergilist narkoahvi, kes rohurahvale keemiaraviteenust olid tulnud osutama. Kui need viimased kaks mikrogruppi ilmarahva silmaalt ära, kuskil nurgataga, träna saatel oma viimaseid ajukurde siledaks lihvida viitsinuksid, oleks linnakesest ülimalt idülliline mulje jäänud. See selleks. Sada pilti ka, kuidas´ muidu:

Meie päeva staar oli aga hoopis elukutseline õnnehing, kurvihull bussijuht Fred, kelle koera nimi mul meelest on läinud. Igati äge teknohipi! :) 

Aitäh!