Austraalia söök ja köök

Leelo tahtis teada, et miks ma suursaare söögist ei kirjuta. Kõige otsesem vastus oleks, et pole eriti, millest kirjutada :) Samas olgem ausad, ma ei ole just eriline gurmeeboss. Natuke siiski jagan, mida tähele olen pannud ehk isiklikud kogemused Austraalia toiduvallas, mida täistõepähe ei maksa võtta.

Nad söövad liha -palju. Restoranist on võimalik endale tellida korralik poolekilone käntsakas. Lemmikliha on veis, veis ja veelkord veis (seast süüakse kõhupekki - "Pork Belly", muud sealihatoodet on restoranis raske leida). Üldiselt tellitakse seda (veist) pooltoorelt - keskelt olgu liha toores ja kui tilga verd ka sealt leiad, on superhea. Meiemõistes "valmis" liha on neile "kuiv ja vintske, igasuguse mahlasuse (veri) ja maitse (veri) minetanud käkk". Marineerida nad ei mõista ning küpsetuskott ja smoorpott jäävad ka suht kaugeteks mõisteteks - uhkusega kuulutatakse, et "Barbie is as aussie as it gets!". Et siis grillrahvas. Liha grillimisel on tähtis, et keerad liha ainult ühe korra - siis, kui mahla hakkab välja voolama. Teise poolega sama, lõpus paned tsip-tsip-tsip soola-pipart ja ongi olemas! Kui me restoranis laudu koristasime, siis liha oli alati jäljetult kadunud. Seevastu aga salatit ei puuduta 90% einestajatest. Sest "selle võite jänestele anda". Salat on ka see õudne asi, mis Subway "tervisliku" võiku vahelt välja lendab. Jänestele. Poe lihaletid ei hiilga eriti suure marineeritud ja maitsestatud lihatoodete valikuga (sest kõik oskavad ju ise soola ja pipart kasutada :)) Valik on selline -palju veist, palju kana, palju lammast, korralikult känguru ja natuke siga.  Vii aga koju ja grilli. "Kodune hakkliha" ongi kodune - ostad sea- ja veise hakkliha ning segad kodus kokku. Ükskord avastasin poest sildi, mis andis teada, et "Me oleme punasel lihal üles kasvanud. Punane liha on meie rahva ja tervise vundament" - viitega miskile organisatsioonile "red meat association" vms. Ja ühe kohviku seinalt leidsime austraalia taldrikut vägagi hästi iseloomustava toidupüramiidi, mida suure rõõmuga teiega jagan:

Kui ma mainisin, et siin grillimine moes on ja paljudele ehk söehunnikud silme eete kerkisid, siis ei - kasutatakse kas gaasigrilli või kuumaplaati. Ja kuumaplaat e hot plate võiks olla kogu austraalia toiduteema üleüldiseks sümboliks. Neid võib leida igas osariigis, igas linnas ja pargis, samuti on neid püstitatud randadesse, rahvusparkidesse, populaarsematesse telkimiskohtadesse. Oma olemuselt on ta nelinurkne metallplaat, mille all on kuumakeha ja keskel auk, et rasv ja muu taoline saaks ära nõrguda.  Vajutad nuppu ja plaat kuumeneb umbes kahekümneks minutiks, mõnel puhul on nupu kõrval ka pilu, et gaasi eest maksta - ma ei mäleta, kas dollar või oli see 20 senti, kasutasime üldiselt ikka neid, mis tasuta. Meil selline asi ilmselgelt ja puhtfüüsiliselt võimalik ei oleks, kuna nad püsiksid vast pool päeva enne Kuusakoskisse ja eramuhoovidesse reisimist. 

Igatahes, nüüd tuleb esimene ja see kõige-kõige asutraallaslikum retsept. Arvestades, et kodumaal on kevad käes, tasub kindlasti proovida! 

• võta kaks sibulat - võib olla nii tavaline kui punane salatisibul. Haki sibulad ilusateks ristkülikukujulisteks tükkideks ning karamelliseeri nad kergelt õlitatud kuumaplaadil (meil -pann).
• lisa juurde sardellid, mida kuumuta hästi hoolikalt - ühel küljel kuni mahla hakkab voolama, siis pööra. 
• võta kõige valgem saiaviil, mille suudad leida (kõige popim on 1 AUD maksev lumivalge "vatt"), aseta sellele kuhi praesibulat, sardell ning kalla peale ketšupit või grillkastet ja lõpetuseks aseta kogu kuhja peale teine vativiil. 
• Õhka õndsalt "Ahhh, as Aussie as it gets!" ning asu einestama. 

Kuumalpaadi saab puhtaks, kui sellele vett kallata - enamus rasvast keeb lahti (plaat peab ilmselgelt kuum olema) ja harjaga või tolle puudumisel ajalehenutsakuga nühkides. Kõik, mis ei aurustu, voolab läbi eelpoolmainitud augukese rasvakogumistünni. Ja vett tuleb omade vahenditega keema ajada, "pott plaadil"-tehnika ei mõika eriti.

kuumaplaati eirates 

Austraalia köögil on Euroopast tulijale veel üks paras pärl varuks. Kohaliku pirukamajanduse kohta oleks kena öelda, et oi, väga huvitav ja saksapäraste saiakeste-pirukakeste kultuuriruumist tulijale kindlasti üllatusipakkuv olukord. Sedasi oleks kena öelda. Aus oleks öelda, et siin ei oleks sellest ka kasu, kui taevas appi tuleks. 

Sõber Tim sööb emupirukat (kas saab olla ilusamat pildiallkirja? :)) 

Austraalia lihapirukat kirjeldaksin ma nagu soustipirukat - kujutage ette läbihaudunud strogonovi, mida kulbiga tainapaunakesse on udjatud. Ma sain šoki, kui ma esimest korda "lihapirukat" hammustasin ja sealt poolkeevat sousti välja purskas! Teisele katsele läksin hakklihapirukaga, et ehk läheb õnneks - aga ei! Hakklihapirukat kirjeldaksin ma täpselt samamoodi, nagu lihapirukat, ainult et strogonovi asemel on kulbis olnud hakklihakaste. Hakklihasoustipirukas! Mul võttis poolteist aastat, et oma õudsa -pirukateta- saatusega leppida. Ja siis teatas meie tore kohalik sõber Wayne, et inimene kui liha-juustu pirukat austraalia moodi pole söönud, siis pole tegelikult Austraalias käinud kah (sama loogiline, nagu Saaremaa ja Karu järves ujumine). Läksime pagariärist läbi ja hetk hiljem istusime murul,  "steak´n´cheese pie" näpuvahel. Olgu siinkohal mainitud, et usk juustu võluvõimetesse on võimas. Kohalikud usuvad kindlameelselt, et lihapirukas pole pooltki niihea, kui juustuga lihapirukas. Ning jah, juust käib strogonovi sisse. Ja kuidas me siis esimest korda tõeliselt austraaliat külastanud kodanikke rivvi astusime? Lihtne, pigistasime väiksest tuubist oma soustiplönnile ketšupit peale. Sest kõik geniaalne on lihtne! Ja nähähähähääääää, kõik te tuhanded kaasmaalased, kes te enda arvates Austraalias käinud olete, ent liha-juustupirukat ketšupita sõite! Sest et....MITTE! :D

Kaks tähelepanekut veel, siis saate sibulat grillima minna. Esiteks, keedetud munad on "poached", mitte "boiled". Ja see tähendab seda, et kokk paneb keevasse vette tilga äädikat või oliiviõli, lööb koore katki ja poetab sisu vaikselt vette. Muna hoiab oma munakuju ja keeb niimoodi ilusasti valmis! Ei mingit koorimist! Ausõna! Kellel äädika- või oliiviõliallergia, saab ka muna põutšida - lihtsalt ajab kulbiga keeva vee potis ringiratast voolama, ja siis poetab muna sinna sisse. Teiseks, muffinit süüakse soolase võiga. Magusat muffinit! Alguses tundus see pühaduseteotusena ja nõudsin erinevaid moose, ent ajapikku kodustati mind - jõudsin ikka enne oma vahetust tööle, et hävitada järjekordne mustika/vaarika-valge šokolaadi muffin suure killu soolavõiga. Mõnus! Ja kallis Leelo, ma loodan et said natuke rohkem aimu!

Aitäh!

elamusi kogudes

Ajal on huvitav omadus muuta oma kiirust vastavalt sellele, kuidas teda veeta. Käsi südamel, viimased viis aastat tunduvad igavikuliselt pikana -nagu terve Elu - ent nad näikse olevat mõttekiirul mööda vilksatanud. Selline hästi pikk, aga kiire vilksatus! Poole sellest vilksatusest olen veetnud reisides - Austraalias sai meil kaks aastat täis oktoobri lõpus - ning selle aja jooksul jõudsime me korralikult näha, kogeda ja õppida.  Nägime pea kõike, mida soovitatakse näha - linnamad kohad jätsime meelega põgusamateks viivudeks ning võsas ja ookeanis veetsime sellevõrra rohkem aega. Lääne-Austraalia on mu lemmikosariik - sõita 800 km ühest linnast järgmisse, nii et teel on vaid kaks bensiinijaama; meeletu tühjus ja punase liiva ohtrus; ning muidugi ookean ja Ningaloo Korallrahu, Busselton, Broome ja Karijini Rahvuspark, jeeei! Ja need sajad loojangud, millest osa saime-aiaiaiaiai!  Osariikidevahelises inimindeksis troonivad (minu silmis) samuti läänekaldlased - oma avatuse ning ellusuhtumisega on nad teistest peajagu üle (teiste osariiklaste silmis on nad veidi hipid). Et te valesti ei mõistaks - ülejäänud osariigid olid ka väga vahvad ja toredad ja ägedad - Põhjaterritooriumi uitlehmad, ülipikad rekkarongid, kurjad krokodillid; Queenslandi troopiline ülaosa ühes sipelgate, ämblike, putukatega, lisaks vihmametsad ja Suur Vallrahu; New South Wales oma surfirandadega; Victorias on maailma ägedaim suurlinn Melbourne (üks vähestest, mis mulle sobivas rütmis võngub) ja  Great Ocean Road, millel matkates ma beebivikerkaart nägin; Lõuna-Austraalias on Nullarbori tasandik, mida ületasime neli päeva ja maapinda kaevunud Coober Pedy linnake, kus maa all saab telkida! Ja Tasmaania on mul siiani nägemata!

Kui ma suursaarele läksin, oli ette teada, et ma pean seal veidi tööd ka tegema, et moosi alla saia saaks osta. Vaimusilmas kujutasin ette, et teen senisest erinevaid töid ning nii ka läks - pooleks aastaks õpetajaks kusagile ei kippnud ja ega vist keegi ei otsinud ka. Nii sai alguse üks erinevate tööde jada, mille käigus õppisin ma kasutama erinevaid tööriistu, millest mul varem aimugi polnud ja osade eestikeelseid nimevasteid ei tea ma siiani (misasi on rattlegun e pneumatic needle scaler?). Kõige esimene töö viis mu kalalaevu krevettidest tühjaks laadima - temperatuurid vahemikus -18 C kuni - 40 C. Sealt edasi leidsin ma end maju liigutamas - suurte vahemaade tõttu on telliste ja muude ehitusmaterjalide transport niivõrd kallis, et lihtsam on kolides terve maja kaasa võtta. Võtavadki! Ühel lõunapausil tõi ülemus meile kohalikke lihapirukad ja no sellest ma veel kirjutan teile, milline see "tõeline aussi pirukas" on.  Sealt edasi leidsin end kalalaevade hooldusmehena - eemaldasin neilt roostet ja värvisin, kust tarvis. Edasi liikudes sai must välikino pingitassija, siis kelner ja baarman. Paar kuud ja paljud tuhanded kilomeetrid hiljem leidsin end õuna-, siis pirni-, ja lõpuks virsikukorjaja ametist. Siis juhtusin tomatiistutajaks, ja sealt väikese traktori rooli - võdistasin uusi taimi istandusest põllule. Paar päeva edasi, ja olin suure traktori roolis, vedades 8-meetrise haagisega tomateid tootmisliinile. AAA YES, I had made it - traktorist! :) Tõesõna, maailm on imeline! :) Sealt edasi sattusin pirniaita pirnikaste ja sealt juba tomatiaita tomatikaste laduma. Laotööline on neist farmitöödest vast parim amet, kuna seal on puhas ja kuiv nagu moodsas mähkus beebi perse - vihm ei kasta, sääsk ei näri ja päike ei pista. Mõnus suvi Eestis ja tulime teisele tiirule - alustasin taas restoranis, ent käisin ka paarikümnes pulmas - nii kelneri kui baarmanina. Viimased paar kuud sain hipodroomiprallel olla lisaks baarmani ametile ka baaride ülevaataja (eriti napakas ametinimetus) ja nõudepesija rollis; ehitusel  betoonieemaldaja ja lammutaja; kolija; karavanpargi majahoidja, tehes erinevaid pisitöid ning lõpetuseks peotelkide püstitaja.  Ma ei tea, kas midagi vahele jäi, aga kokkuvõttes paras ports erinevaid tegevusi, mille käigus õppisin kasutama makseterminali, väga paljusid erinevaid tööriistu (suruõhuhaamrist polnud enne aimugi) ja sain traktori ja järelkäruga tagurdamise selgeks. Lisaks oskan nüüd suure telgi üles seada, seal lauad katta ja siis inimesed nende alla sööta-joota. Ja lauda suudan korraga viis kohvi viia - ilma kandikuta (see on üks suuremaid saavutusi!:)). Kuidas kanda nelja praadi ning kahe treileriga tagurdada, jääb veel selgeks õppida. 

Ja mis veel vahvam- õppisin uut moodi aega veetma. Sest ennem ei osanud ma sukelduda ja mägironimine ei kuulunud mu hobide hulka. Surfamisest rääkimata (seda ei oska ma siiani, ent alla ma ei anna!). Laineteta rand on minu silmis rikkis rand :) Ning natuke selgemaks sain ma austraalia keele - kui alguses pani see jube lalin mul õlad värisema, siis lõpus ma nautisin iga hetke, mil keegi kohalikest suu lahti tegi. Arulagedalt naljakas aksent! Ja oi, kuidas ma alguses maapinda kartsin! See, et ma lõpuks suursaare kõiketappatahtvas mürgivõsas isegi pimedas julgesin jooksmas käia, oli vast suurimaid võite. Suurim areng - ma suudan looduses tegelikult ka miskit reaalselt märgata - känguru, kalkunit, sisalikku, kamuflaažibosse putukaid! Vaalhaidega ja haidega solberdamisest olen juba pikalt heietanud, ja lasen edasi - äge oli! Rõõm!

Esimesel aastal puutusin ma enamasti kokku paljude asiaatide ning erinevat sorti eurooplastega - noorte seljakotiränduritega ning lisaks ümberasunud albaanlaste, itaallaste, türklastega. Teisel aastal sattusime aga täiesti kohalikku seltskonda ja see korralikult värskendav sõõm kohalikku kultuuri! Ma olen endiselt arvamusel, et kuniks kohalik pole mind enda koju külla kutsunud, pole ma riiki tõeliselt külastanud. Sellele korralikule kogusele kohalikule kultuurile oli mõnusaks täienduseks killuke ehedat kodumaad, kui Laura meie ülipika roadtripiga ühines. Paat küll ei kõikunud niipalju, aga meil oli lõbusam, kui Jaanil ja Markol kahepeale kokku! 

Aeg suurel saarel lendas - ja läbi ta saigi. Kinkides hulgima koguse elamusi ja oskusi. Ühest küljest natuke kurb, et pikemaks ei saanud jääda - kogu sealne eluolu on ikka totakalt lihtne, mugav ja mõnus - ning uudistamist jätkuks veel mitmeks aastaks. Samas jällegi ei saa ma lahti tundest, et kogu see saar on mingisugune suur katselabor, kus inimeste peal hiigelmastaabis teste läbi viiakse - et kui lapsed kommipoodi omapäi jätta, siis söövad nad end ogaraks ainult ühe korra, mille järel nad tahavad taas õuna. Aga millal lõpetab inimene arutu tarbimise? Ja kui suures osas on ta valmis oma aju erinevaid osi välja lülitama, et seda edasi lubada? Kaevata  laevatee läbi Suure Vallrahu, panna kallaste lähedale haipüüniseid ning kaaluda kogu elanikkonna vaktsineerimist õhust -  need on selged märgid sellest, et common sense on ammu paadi hüljanud ja suursaarest on saanud hiigelkorporatsioonide mängumaa.  Teisest küljest ei ole üldse kurb - hoopistükkis hea, et peab edasi liikuma - et täide viia oma unistust - elada maailma erinevates lahedates kohtades. Elamusi saab ju kõikjalt oma teel koguda ja kuidas nad nüüd ütlevadki - veerev kivi ei sammaldu. Põnev on ka edasi!

Aitäh!

hull taevas ja kuulus sild

postitust tagasi sai mainitud, kuidas meie külaskäigu ajal Sydney kõrval Sinimägedes võsa põles. Taeva värvis see ikka väga-väga-väga teistsuguseks. Kui me raamatukogust või kuskilt galeriist välja astusime, ehmusime päris korralikult, et mismõttes, Punane Planeet tuleb kohevarsti külla? Möödujad rahustasid, et punane latakas on ikka Päike. Tõttasime head pildisaaki lootes Sydeny Sadamasillale, mis seal linnas Ooperimaja kõrval teine (sõna otseses mõttes) suur vaatamisväärsus on. Seal saab jala tuiata, ratast vändata, autoga ridade vahel laveerida, rongiga rööpataktis kulgeda. Ja alt saab kasvõi purjekaga läbi loovida! Julgematel on ka võimalus kõndida üle sillakaare. Taevas oli tõesti selline ja inimesed tegelikult ka nii väikesed! Taevas:

Inimesed:

Aitäh!

kaks kaunist kodumaist neidu

Suures teatris saime kokku Kertuga, kellega Busseltonis pool aastat tagasi tuttavaks saime (see on ikka hämmastav, kuidas kõik me samas rütmis läänest itta loksume :)). Juttu jätkus kauemaks:

Aitäh!

Sydney ooperimaja, seestpoolt

Sydney Ooperimaja on seestpoolt sama äge, kui väljastpoolt. Saime sellest vahvast kaarte virrvarrist osa päeval, mil see kuulus maja oma 40. sünnipäeva pidas. Skippisime tasuta koogi, et lüüa suuremaid masse. Tulge tuurile! :)

kaaspeolised

ilusate sadamavaadetega terrass - see kõig merepoolsem rüütlikiiver

ilusad vaated jätkuvad :)

40 aastat lavavaimu

teised vaated

on ju äge! onju?

üks mu lemmikkohti - väljapääs.

10 % olid valged. Ülejäänud tuurilised olid kaunitest aasiamaadest. Armsad ja uudishimulikud! :)

 Tuuri lõpp - nagu näete, on õues veel hiigelmass inimesi, kes kell 10 otsustasid õue jääda, et kooki süüa.

Aitäh!

ooperimaja saladused

"Kui mina Sydneysse lähen, siis tahan ma Ooperimaja seestpoolt näha - ma ei taha olla see turist, kes jalutab sadamasse, teeb purjemajast klõpsu ja ongi kõik! Ma tahan seal ooperit näha, tantsu nautida või sümfooniaorkestrit kuulata!" Nii olen ma kuulutanud ja iseendale sisendanud kogu selle aja, mille jooksul olen teadnud, et Sydeysse sattun. Noniii. 

Tegelikkusel olid muidugi omad plaanid - niipea, kui ooperimaja silmasin, haarasin kaamera järele. Ilus on vaadata ja need kaared ja jooned on ikka vägevad! Äge!

Tegelikkuse teine plaan, mis minu kui suurejoonelise kultuurinautleja pildiga ei klappinud, oli kaunite kunstide nautimine. Nimelt on Ooperimajal saladus - nad ei mängi oopereid ega ballette ega sümfooniaid igal päeval! Isegi mitte igal nädalal! (See ei ole see saladus, millele ma pealkirja viirtan). Mõtlesin omaette, et miskuradiperseseesiisnüüdon!?, Estonia suudab igapäevaselt miskit paugutada ja nii hästi, et inimesed sõidavad laevaga üle mere heast asjast osa saama, ja siin, masside keeristormis, essugi! Tegelt valetan - essu oli küll - Sydney ooperimajas jooksis sel ajal, kui ma seal silmi pööritasin, muusikal. Püha Öölapse vaimu ja Linnahalli varemete nimel, muusikal, Ooperimajas! Võttis vanduma küll :) Järgmiseks kolib tsirkus sisse, tegid juba uksetaga liigeseid soojaks - 

kultuurišokk!

Teine variant seestpoolt maja kaeda oli ühineda tuuriga, mis maksis jällegi nii palju, et ma mõtlesin, et kas siis nüüd ongi nii, et kõõlun siin kaldapeal ja püüan vaimusilmas endale maja sisemust visualiseerida. Õnneks andis see krutskeid täis Tegelikkus mulle armu - paar päeva ootamist ja kuulsal majal täitus 40 aastat! Toimus suur pidu ja Taanist olid suisa prints ja printsess kohale toodud ja inimestele jagati kooki - ning mis kõige vahvam - sissepääs majja oli prii! Nähähähähäääää! 

Aga nüüd pealkirja juurde. Nimelt on ooperimajal saladus, ja ma olen täiesti kindel, et ma pole esimene, kes selle lahti on murdnud. Või olen? Kohe saame teada.  Ooperimaja arhitektiks oli  Jørn Utzon, taanlane. Taanlane! Kui taanlane pliiatsi haarab, ammutab ta inspiratsiooni oma kaugest ja uhkest minevikust, ja selleks on üks tähtsündmus, mille ümber kogu nende alateadvus keerleb. Natuke nagu Bruce Wayne, kelle alateadvuse kõige sügavamas sopis üksik nahkhiir tiirutab. See ere sündmus pärineb 15. juunist aastal 1219, mil Tallinnas Harjumaa vägilased - Kalevi otsesed järglased - külla sõitnud taani rüütleid Lindanise lahingus meesteks karastasid. Lõbu oli laialt - kõlksutati metalli, murti hambaid, veeretati päid ja valati ohtralt verd. Aga Taani rüütel on nagu pahur sääsk, ta ei oska lõpetada - ja nii võeti kasutusele vana malemängu kavalus, et õhtule saada - visati mäe otsast Taani leeri  üks narts, millesse enne seitse meest verist nina nuusanud olid. Kes malet mänginud, teab, et kui lipu kätte saad, oled võitnud. Taanlased olid hirmsasti õnnelikud, ja hakkasid kohe kodu poole punuma, ja meie mehed veel karjusid, et "Liipa, liipa!". Ja kellele siis koolis poleks õpetatud, et vanas taani keeles oli "ljiippa" "lipp"! Sellest ajast saati on nii, et iga kord, kui taanlane pliiatsi haarab, hakkab ta, süda uhkusest vemmeldamas, nende rahvale vere ja vaevaga lipu kätte võidelnud esiisade rüütlikiivreid visandama. Ja enesele teadmata meie rahva nutikusele kiitust avaldama. Ja mida muud see Ooperimaja endast kujutab, kui rüütlikiivrite ülestõstetud näokaitseid? Kui saareelnikud Jørni kiivrimaja nägid, ütlesid nad kohe, et "Osssaraks kui äge purjemaja"- on ju Austraallaste alateadvuse pimedais soppides lehvimas need purjed, mis neid külmast-vihmasest  Suurbritanniast teisele poole maakera päikest nautima tõid! Alateadvuste kokkupõrge? Võimalik. Arukas taanlane (ega nad ainult lipu võrra rikkamaks ei saanud:)) ühmas vaid "Ja-jah! Purjed! Need on punnis purjed!". Ja nii käivadki kõik ringi, pildistavad purjeid ja ei tea loo tegelikke tagamiad.

perepilt II - peesitame esiisade aupaistel

 Selline saladus siis. Meil pole Austraalias saatkonda - ehk avame selle seal hoones? Muusikali saab juba nautida ju, pool on tehtud!

Aitäh!

Saabusime Sydenysse

perepilt :)

Ärkasime ööbussis, kui suure linna tuled kustusid ja hommik juba koitis. Järgmisel hetkel tuiasime uniste kärbestena kõnniteel ja mõtlesime, et kuidas kurat me oma kompsudega Manly surfiranda saaksime - metroo ja praam tundusid viimased asjad, mida uimase pea ja kompsukuhjaga kogeda tahtsime. Kiire ajurünnak ja kõndisme lähimasse hostelisse, mis kohe nurga peal meid ootas. Sydney tervitas meid paar tundi hiljem uuesti, siis oli juba kergem ärgata ja päike kõrges taevas.

Veetsime seal ligi nädala - käisime muuseumites ja parkides ja galeriides ja uudistasime kohalikku arhitektuuri. Manlysse, sinna surfiranda, jõudsime ka!  

Ühel õhtul hüppasime sisse Sydney Eesti Majja- ja oiiiiiiii kui mõnus ja tore seal oli - saime süüa ühepajatoitu ohtra hapukoorega ja MUSTA LEIBA HEERINGAGA ja pirnikooki pealekauba! Vohmisin kaks ja pool portsjonit ning hea meelega oleksin seal niikaua olnud, kuniks kõht taas tühjemaks oleks läinud. Saime teiste inimestega eesti keeles rääkida - haruldus viimase aasta jooksul -  ja kuidagi kodune oli vaadata sõnaahtraid kodumaiseid noorsande, kes nurgas hellalt Saku purke sõrmitsedes nohisesid.  Teises nurgas oli riiul Salvesti suppidega! Ehe Eesti! :) Järgnevatel piltidel ei ole Eesti Maja, aga võiks.. :)

Sydney on suur - ja mul on raskusi mõistmisega, et mida need kõik inimesed seal teevad? Üks suur ummik, pidev kontorirottide- ja turistiderikas sigin-sagin ja asiaadisadu, muud midagi - selline oleks esialgne lühikokkuvõte - aga püüdke ka mind mõista, olin just viimased pool aastat telgis elanud, eksole. Linnalembesemad kaaskondsed arvatavasti tunneksid teisiti, kui minusugune metslane. Väikese jalutuskäigu jooksul võis näha India kogukonna tänavapidustust, pargis treenivaid masse ja aasia köögile pühendatud nuudlifestivali. Multikultiteemalist vaatamist jagus küllaga - ja arvatavasti on need päris-aussid, kes siis juba mitu generatsiooni peremehetsenud, kaugematesse eeslinnadesse tõmbunud. Võibolla oleks kogu see kompott mulle rohkem meeldinud, kui seal umbes poole vähem tunglejaid oleks olnud? :)

suure linna preilnad

mis te arvate, kas läks sisse?

Mida me selle suure - suure - suure linna juures välja tooksin? Surfarid on täiesti hullud, suutes mäslevast lainemöllust "selle õige" ära tabada, kinni püüda ja sellel ka sõita! Botaanikaaed Ooperimaja kõrval paneb väravad õhtul seitsme paiku kinni. Olin seal ühel õhtupoolikul sörkimas ja võimlemas ning võin ausalt üles tunnistada - olen Sydney botaanikaaiast välja murdnud. Muuseumid on ägedad! Ja raamatukogu näeb väga eriline välja! Ning suur osa inimesi kasutab praame, et ühest linnaosast teise saada. Ja kui võimalik, sattuge sinna siis, kui mägedes mets põleb - taevas läheb hulluks! 

Ja otseloomulikult tuleb selle kuulsa maja kohta eraldi postitus.

Atäh!