elamusi kogudes

Ajal on huvitav omadus muuta oma kiirust vastavalt sellele, kuidas teda veeta. Käsi südamel, viimased viis aastat tunduvad igavikuliselt pikana -nagu terve Elu - ent nad näikse olevat mõttekiirul mööda vilksatanud. Selline hästi pikk, aga kiire vilksatus! Poole sellest vilksatusest olen veetnud reisides - Austraalias sai meil kaks aastat täis oktoobri lõpus - ning selle aja jooksul jõudsime me korralikult näha, kogeda ja õppida.  Nägime pea kõike, mida soovitatakse näha - linnamad kohad jätsime meelega põgusamateks viivudeks ning võsas ja ookeanis veetsime sellevõrra rohkem aega. Lääne-Austraalia on mu lemmikosariik - sõita 800 km ühest linnast järgmisse, nii et teel on vaid kaks bensiinijaama; meeletu tühjus ja punase liiva ohtrus; ning muidugi ookean ja Ningaloo Korallrahu, Busselton, Broome ja Karijini Rahvuspark, jeeei! Ja need sajad loojangud, millest osa saime-aiaiaiaiai!  Osariikidevahelises inimindeksis troonivad (minu silmis) samuti läänekaldlased - oma avatuse ning ellusuhtumisega on nad teistest peajagu üle (teiste osariiklaste silmis on nad veidi hipid). Et te valesti ei mõistaks - ülejäänud osariigid olid ka väga vahvad ja toredad ja ägedad - Põhjaterritooriumi uitlehmad, ülipikad rekkarongid, kurjad krokodillid; Queenslandi troopiline ülaosa ühes sipelgate, ämblike, putukatega, lisaks vihmametsad ja Suur Vallrahu; New South Wales oma surfirandadega; Victorias on maailma ägedaim suurlinn Melbourne (üks vähestest, mis mulle sobivas rütmis võngub) ja  Great Ocean Road, millel matkates ma beebivikerkaart nägin; Lõuna-Austraalias on Nullarbori tasandik, mida ületasime neli päeva ja maapinda kaevunud Coober Pedy linnake, kus maa all saab telkida! Ja Tasmaania on mul siiani nägemata!

Kui ma suursaarele läksin, oli ette teada, et ma pean seal veidi tööd ka tegema, et moosi alla saia saaks osta. Vaimusilmas kujutasin ette, et teen senisest erinevaid töid ning nii ka läks - pooleks aastaks õpetajaks kusagile ei kippnud ja ega vist keegi ei otsinud ka. Nii sai alguse üks erinevate tööde jada, mille käigus õppisin ma kasutama erinevaid tööriistu, millest mul varem aimugi polnud ja osade eestikeelseid nimevasteid ei tea ma siiani (misasi on rattlegun e pneumatic needle scaler?). Kõige esimene töö viis mu kalalaevu krevettidest tühjaks laadima - temperatuurid vahemikus -18 C kuni - 40 C. Sealt edasi leidsin ma end maju liigutamas - suurte vahemaade tõttu on telliste ja muude ehitusmaterjalide transport niivõrd kallis, et lihtsam on kolides terve maja kaasa võtta. Võtavadki! Ühel lõunapausil tõi ülemus meile kohalikke lihapirukad ja no sellest ma veel kirjutan teile, milline see "tõeline aussi pirukas" on.  Sealt edasi leidsin end kalalaevade hooldusmehena - eemaldasin neilt roostet ja värvisin, kust tarvis. Edasi liikudes sai must välikino pingitassija, siis kelner ja baarman. Paar kuud ja paljud tuhanded kilomeetrid hiljem leidsin end õuna-, siis pirni-, ja lõpuks virsikukorjaja ametist. Siis juhtusin tomatiistutajaks, ja sealt väikese traktori rooli - võdistasin uusi taimi istandusest põllule. Paar päeva edasi, ja olin suure traktori roolis, vedades 8-meetrise haagisega tomateid tootmisliinile. AAA YES, I had made it - traktorist! :) Tõesõna, maailm on imeline! :) Sealt edasi sattusin pirniaita pirnikaste ja sealt juba tomatiaita tomatikaste laduma. Laotööline on neist farmitöödest vast parim amet, kuna seal on puhas ja kuiv nagu moodsas mähkus beebi perse - vihm ei kasta, sääsk ei näri ja päike ei pista. Mõnus suvi Eestis ja tulime teisele tiirule - alustasin taas restoranis, ent käisin ka paarikümnes pulmas - nii kelneri kui baarmanina. Viimased paar kuud sain hipodroomiprallel olla lisaks baarmani ametile ka baaride ülevaataja (eriti napakas ametinimetus) ja nõudepesija rollis; ehitusel  betoonieemaldaja ja lammutaja; kolija; karavanpargi majahoidja, tehes erinevaid pisitöid ning lõpetuseks peotelkide püstitaja.  Ma ei tea, kas midagi vahele jäi, aga kokkuvõttes paras ports erinevaid tegevusi, mille käigus õppisin kasutama makseterminali, väga paljusid erinevaid tööriistu (suruõhuhaamrist polnud enne aimugi) ja sain traktori ja järelkäruga tagurdamise selgeks. Lisaks oskan nüüd suure telgi üles seada, seal lauad katta ja siis inimesed nende alla sööta-joota. Ja lauda suudan korraga viis kohvi viia - ilma kandikuta (see on üks suuremaid saavutusi!:)). Kuidas kanda nelja praadi ning kahe treileriga tagurdada, jääb veel selgeks õppida. 

Ja mis veel vahvam- õppisin uut moodi aega veetma. Sest ennem ei osanud ma sukelduda ja mägironimine ei kuulunud mu hobide hulka. Surfamisest rääkimata (seda ei oska ma siiani, ent alla ma ei anna!). Laineteta rand on minu silmis rikkis rand :) Ning natuke selgemaks sain ma austraalia keele - kui alguses pani see jube lalin mul õlad värisema, siis lõpus ma nautisin iga hetke, mil keegi kohalikest suu lahti tegi. Arulagedalt naljakas aksent! Ja oi, kuidas ma alguses maapinda kartsin! See, et ma lõpuks suursaare kõiketappatahtvas mürgivõsas isegi pimedas julgesin jooksmas käia, oli vast suurimaid võite. Suurim areng - ma suudan looduses tegelikult ka miskit reaalselt märgata - känguru, kalkunit, sisalikku, kamuflaažibosse putukaid! Vaalhaidega ja haidega solberdamisest olen juba pikalt heietanud, ja lasen edasi - äge oli! Rõõm!

Esimesel aastal puutusin ma enamasti kokku paljude asiaatide ning erinevat sorti eurooplastega - noorte seljakotiränduritega ning lisaks ümberasunud albaanlaste, itaallaste, türklastega. Teisel aastal sattusime aga täiesti kohalikku seltskonda ja see korralikult värskendav sõõm kohalikku kultuuri! Ma olen endiselt arvamusel, et kuniks kohalik pole mind enda koju külla kutsunud, pole ma riiki tõeliselt külastanud. Sellele korralikule kogusele kohalikule kultuurile oli mõnusaks täienduseks killuke ehedat kodumaad, kui Laura meie ülipika roadtripiga ühines. Paat küll ei kõikunud niipalju, aga meil oli lõbusam, kui Jaanil ja Markol kahepeale kokku! 

Aeg suurel saarel lendas - ja läbi ta saigi. Kinkides hulgima koguse elamusi ja oskusi. Ühest küljest natuke kurb, et pikemaks ei saanud jääda - kogu sealne eluolu on ikka totakalt lihtne, mugav ja mõnus - ning uudistamist jätkuks veel mitmeks aastaks. Samas jällegi ei saa ma lahti tundest, et kogu see saar on mingisugune suur katselabor, kus inimeste peal hiigelmastaabis teste läbi viiakse - et kui lapsed kommipoodi omapäi jätta, siis söövad nad end ogaraks ainult ühe korra, mille järel nad tahavad taas õuna. Aga millal lõpetab inimene arutu tarbimise? Ja kui suures osas on ta valmis oma aju erinevaid osi välja lülitama, et seda edasi lubada? Kaevata  laevatee läbi Suure Vallrahu, panna kallaste lähedale haipüüniseid ning kaaluda kogu elanikkonna vaktsineerimist õhust -  need on selged märgid sellest, et common sense on ammu paadi hüljanud ja suursaarest on saanud hiigelkorporatsioonide mängumaa.  Teisest küljest ei ole üldse kurb - hoopistükkis hea, et peab edasi liikuma - et täide viia oma unistust - elada maailma erinevates lahedates kohtades. Elamusi saab ju kõikjalt oma teel koguda ja kuidas nad nüüd ütlevadki - veerev kivi ei sammaldu. Põnev on ka edasi!

Aitäh!