Austraalia söök ja köök

Leelo tahtis teada, et miks ma suursaare söögist ei kirjuta. Kõige otsesem vastus oleks, et pole eriti, millest kirjutada :) Samas olgem ausad, ma ei ole just eriline gurmeeboss. Natuke siiski jagan, mida tähele olen pannud ehk isiklikud kogemused Austraalia toiduvallas, mida täistõepähe ei maksa võtta.

Nad söövad liha -palju. Restoranist on võimalik endale tellida korralik poolekilone käntsakas. Lemmikliha on veis, veis ja veelkord veis (seast süüakse kõhupekki - "Pork Belly", muud sealihatoodet on restoranis raske leida). Üldiselt tellitakse seda (veist) pooltoorelt - keskelt olgu liha toores ja kui tilga verd ka sealt leiad, on superhea. Meiemõistes "valmis" liha on neile "kuiv ja vintske, igasuguse mahlasuse (veri) ja maitse (veri) minetanud käkk". Marineerida nad ei mõista ning küpsetuskott ja smoorpott jäävad ka suht kaugeteks mõisteteks - uhkusega kuulutatakse, et "Barbie is as aussie as it gets!". Et siis grillrahvas. Liha grillimisel on tähtis, et keerad liha ainult ühe korra - siis, kui mahla hakkab välja voolama. Teise poolega sama, lõpus paned tsip-tsip-tsip soola-pipart ja ongi olemas! Kui me restoranis laudu koristasime, siis liha oli alati jäljetult kadunud. Seevastu aga salatit ei puuduta 90% einestajatest. Sest "selle võite jänestele anda". Salat on ka see õudne asi, mis Subway "tervisliku" võiku vahelt välja lendab. Jänestele. Poe lihaletid ei hiilga eriti suure marineeritud ja maitsestatud lihatoodete valikuga (sest kõik oskavad ju ise soola ja pipart kasutada :)) Valik on selline -palju veist, palju kana, palju lammast, korralikult känguru ja natuke siga.  Vii aga koju ja grilli. "Kodune hakkliha" ongi kodune - ostad sea- ja veise hakkliha ning segad kodus kokku. Ükskord avastasin poest sildi, mis andis teada, et "Me oleme punasel lihal üles kasvanud. Punane liha on meie rahva ja tervise vundament" - viitega miskile organisatsioonile "red meat association" vms. Ja ühe kohviku seinalt leidsime austraalia taldrikut vägagi hästi iseloomustava toidupüramiidi, mida suure rõõmuga teiega jagan:

Kui ma mainisin, et siin grillimine moes on ja paljudele ehk söehunnikud silme eete kerkisid, siis ei - kasutatakse kas gaasigrilli või kuumaplaati. Ja kuumaplaat e hot plate võiks olla kogu austraalia toiduteema üleüldiseks sümboliks. Neid võib leida igas osariigis, igas linnas ja pargis, samuti on neid püstitatud randadesse, rahvusparkidesse, populaarsematesse telkimiskohtadesse. Oma olemuselt on ta nelinurkne metallplaat, mille all on kuumakeha ja keskel auk, et rasv ja muu taoline saaks ära nõrguda.  Vajutad nuppu ja plaat kuumeneb umbes kahekümneks minutiks, mõnel puhul on nupu kõrval ka pilu, et gaasi eest maksta - ma ei mäleta, kas dollar või oli see 20 senti, kasutasime üldiselt ikka neid, mis tasuta. Meil selline asi ilmselgelt ja puhtfüüsiliselt võimalik ei oleks, kuna nad püsiksid vast pool päeva enne Kuusakoskisse ja eramuhoovidesse reisimist. 

Igatahes, nüüd tuleb esimene ja see kõige-kõige asutraallaslikum retsept. Arvestades, et kodumaal on kevad käes, tasub kindlasti proovida! 

• võta kaks sibulat - võib olla nii tavaline kui punane salatisibul. Haki sibulad ilusateks ristkülikukujulisteks tükkideks ning karamelliseeri nad kergelt õlitatud kuumaplaadil (meil -pann).
• lisa juurde sardellid, mida kuumuta hästi hoolikalt - ühel küljel kuni mahla hakkab voolama, siis pööra. 
• võta kõige valgem saiaviil, mille suudad leida (kõige popim on 1 AUD maksev lumivalge "vatt"), aseta sellele kuhi praesibulat, sardell ning kalla peale ketšupit või grillkastet ja lõpetuseks aseta kogu kuhja peale teine vativiil. 
• Õhka õndsalt "Ahhh, as Aussie as it gets!" ning asu einestama. 

Kuumalpaadi saab puhtaks, kui sellele vett kallata - enamus rasvast keeb lahti (plaat peab ilmselgelt kuum olema) ja harjaga või tolle puudumisel ajalehenutsakuga nühkides. Kõik, mis ei aurustu, voolab läbi eelpoolmainitud augukese rasvakogumistünni. Ja vett tuleb omade vahenditega keema ajada, "pott plaadil"-tehnika ei mõika eriti.

kuumaplaati eirates 

Austraalia köögil on Euroopast tulijale veel üks paras pärl varuks. Kohaliku pirukamajanduse kohta oleks kena öelda, et oi, väga huvitav ja saksapäraste saiakeste-pirukakeste kultuuriruumist tulijale kindlasti üllatusipakkuv olukord. Sedasi oleks kena öelda. Aus oleks öelda, et siin ei oleks sellest ka kasu, kui taevas appi tuleks. 

Sõber Tim sööb emupirukat (kas saab olla ilusamat pildiallkirja? :)) 

Austraalia lihapirukat kirjeldaksin ma nagu soustipirukat - kujutage ette läbihaudunud strogonovi, mida kulbiga tainapaunakesse on udjatud. Ma sain šoki, kui ma esimest korda "lihapirukat" hammustasin ja sealt poolkeevat sousti välja purskas! Teisele katsele läksin hakklihapirukaga, et ehk läheb õnneks - aga ei! Hakklihapirukat kirjeldaksin ma täpselt samamoodi, nagu lihapirukat, ainult et strogonovi asemel on kulbis olnud hakklihakaste. Hakklihasoustipirukas! Mul võttis poolteist aastat, et oma õudsa -pirukateta- saatusega leppida. Ja siis teatas meie tore kohalik sõber Wayne, et inimene kui liha-juustu pirukat austraalia moodi pole söönud, siis pole tegelikult Austraalias käinud kah (sama loogiline, nagu Saaremaa ja Karu järves ujumine). Läksime pagariärist läbi ja hetk hiljem istusime murul,  "steak´n´cheese pie" näpuvahel. Olgu siinkohal mainitud, et usk juustu võluvõimetesse on võimas. Kohalikud usuvad kindlameelselt, et lihapirukas pole pooltki niihea, kui juustuga lihapirukas. Ning jah, juust käib strogonovi sisse. Ja kuidas me siis esimest korda tõeliselt austraaliat külastanud kodanikke rivvi astusime? Lihtne, pigistasime väiksest tuubist oma soustiplönnile ketšupit peale. Sest kõik geniaalne on lihtne! Ja nähähähähääääää, kõik te tuhanded kaasmaalased, kes te enda arvates Austraalias käinud olete, ent liha-juustupirukat ketšupita sõite! Sest et....MITTE! :D

Kaks tähelepanekut veel, siis saate sibulat grillima minna. Esiteks, keedetud munad on "poached", mitte "boiled". Ja see tähendab seda, et kokk paneb keevasse vette tilga äädikat või oliiviõli, lööb koore katki ja poetab sisu vaikselt vette. Muna hoiab oma munakuju ja keeb niimoodi ilusasti valmis! Ei mingit koorimist! Ausõna! Kellel äädika- või oliiviõliallergia, saab ka muna põutšida - lihtsalt ajab kulbiga keeva vee potis ringiratast voolama, ja siis poetab muna sinna sisse. Teiseks, muffinit süüakse soolase võiga. Magusat muffinit! Alguses tundus see pühaduseteotusena ja nõudsin erinevaid moose, ent ajapikku kodustati mind - jõudsin ikka enne oma vahetust tööle, et hävitada järjekordne mustika/vaarika-valge šokolaadi muffin suure killu soolavõiga. Mõnus! Ja kallis Leelo, ma loodan et said natuke rohkem aimu!

Aitäh!