"Kui mina Sydneysse lähen, siis tahan ma Ooperimaja seestpoolt näha - ma ei taha olla see turist, kes jalutab sadamasse, teeb purjemajast klõpsu ja ongi kõik! Ma tahan seal ooperit näha, tantsu nautida või sümfooniaorkestrit kuulata!" Nii olen ma kuulutanud ja iseendale sisendanud kogu selle aja, mille jooksul olen teadnud, et Sydeysse sattun. Noniii.
Tegelikkusel olid muidugi omad plaanid - niipea, kui ooperimaja silmasin, haarasin kaamera järele. Ilus on vaadata ja need kaared ja jooned on ikka vägevad! Äge!
Tegelikkuse teine plaan, mis minu kui suurejoonelise kultuurinautleja pildiga ei klappinud, oli kaunite kunstide nautimine. Nimelt on Ooperimajal saladus - nad ei mängi oopereid ega ballette ega sümfooniaid igal päeval! Isegi mitte igal nädalal! (See ei ole see saladus, millele ma pealkirja viirtan). Mõtlesin omaette, et miskuradiperseseesiisnüüdon!?, Estonia suudab igapäevaselt miskit paugutada ja nii hästi, et inimesed sõidavad laevaga üle mere heast asjast osa saama, ja siin, masside keeristormis, essugi! Tegelt valetan - essu oli küll - Sydney ooperimajas jooksis sel ajal, kui ma seal silmi pööritasin, muusikal. Püha Öölapse vaimu ja Linnahalli varemete nimel, muusikal, Ooperimajas! Võttis vanduma küll :) Järgmiseks kolib tsirkus sisse, tegid juba uksetaga liigeseid soojaks -
 |
| kultuurišokk! |
Teine variant seestpoolt maja kaeda oli ühineda tuuriga, mis maksis jällegi nii palju, et ma mõtlesin, et kas siis nüüd ongi nii, et kõõlun siin kaldapeal ja püüan vaimusilmas endale maja sisemust visualiseerida. Õnneks andis see krutskeid täis Tegelikkus mulle armu - paar päeva ootamist ja kuulsal majal täitus 40 aastat! Toimus suur pidu ja Taanist olid suisa prints ja printsess kohale toodud ja inimestele jagati kooki - ning mis kõige vahvam - sissepääs majja oli prii! Nähähähähäääää!
Aga nüüd pealkirja juurde. Nimelt on ooperimajal saladus, ja ma olen täiesti kindel, et ma pole esimene, kes selle lahti on murdnud. Või olen? Kohe saame teada. Ooperimaja arhitektiks oli Jørn Utzon, taanlane. Taanlane! Kui taanlane pliiatsi haarab, ammutab ta inspiratsiooni oma kaugest ja uhkest minevikust, ja selleks on üks tähtsündmus, mille ümber kogu nende alateadvus keerleb. Natuke nagu Bruce Wayne, kelle alateadvuse kõige sügavamas sopis üksik nahkhiir tiirutab. See ere sündmus pärineb 15. juunist aastal 1219, mil Tallinnas Harjumaa vägilased - Kalevi otsesed järglased - külla sõitnud taani rüütleid Lindanise lahingus meesteks karastasid. Lõbu oli laialt - kõlksutati metalli, murti hambaid, veeretati päid ja valati ohtralt verd. Aga Taani rüütel on nagu pahur sääsk, ta ei oska lõpetada - ja nii võeti kasutusele vana malemängu kavalus, et õhtule saada - visati mäe otsast Taani leeri üks narts, millesse enne seitse meest verist nina nuusanud olid. Kes malet mänginud, teab, et kui lipu kätte saad, oled võitnud. Taanlased olid hirmsasti õnnelikud, ja hakkasid kohe kodu poole punuma, ja meie mehed veel karjusid, et "Liipa, liipa!". Ja kellele siis koolis poleks õpetatud, et vanas taani keeles oli "ljiippa" "lipp"! Sellest ajast saati on nii, et iga kord, kui taanlane pliiatsi haarab, hakkab ta, süda uhkusest vemmeldamas, nende rahvale vere ja vaevaga lipu kätte võidelnud esiisade rüütlikiivreid visandama. Ja enesele teadmata meie rahva nutikusele kiitust avaldama. Ja mida muud see Ooperimaja endast kujutab, kui rüütlikiivrite ülestõstetud näokaitseid? Kui saareelnikud Jørni kiivrimaja nägid, ütlesid nad kohe, et "Osssaraks kui äge purjemaja"- on ju Austraallaste alateadvuse pimedais soppides lehvimas need purjed, mis neid külmast-vihmasest Suurbritanniast teisele poole maakera päikest nautima tõid! Alateadvuste kokkupõrge? Võimalik. Arukas taanlane (ega nad ainult lipu võrra rikkamaks ei saanud:)) ühmas vaid "Ja-jah! Purjed! Need on punnis purjed!". Ja nii käivadki kõik ringi, pildistavad purjeid ja ei tea loo tegelikke tagamiad.
 |
| perepilt II - peesitame esiisade aupaistel |
Aitäh!
No comments:
Post a Comment