albaania tetris

Paar päeva pärast Türgi seepi sain uue töö - see tihedus, millega ma uusi tööpõlde vahetan, tekitab mus Farmvillureiljani tunde. Nüüd olen maandunud mehaniseeritud pakkeaidas ehk kohalikku keeli packing shedis. Tegeldakse pirnidega - pirnid tuuakse pärast aastast lõdisemist külmaruumist liinile, kust siis nobedad näpud nad suuruse järgi vastavatesse kastidesse sorteerivad. Täis kastid tuleb vastavalt tellimusele alustele tõsta - siin tulen mina mängu. Ehk siis....ma pean kaste tõstma. Ikka pirnid nr 56 ja pirnid nr 83 - kolm rida ühtesid ja kolm teisi jne. Need, kes teavad, miks ma Eestis olles  üliharva riideid ostan, saavad aru, kui kodune see töö tundub! :)

Esimesel päeval tutvustas mulle mu tööülesandeid mees nimega...Hassan. Loogiline, et ma esimese raksuga küsisin, et kas Türgit ka igatsed :) Aga noh..Hassan on Albaaniast. Sealtsamast on üle ookeani ujunud ka selle pirnifarmi omanik ja 90% naistest, kes sorteerimisega tegelevad - Albaaniast. Saate aru, kõige rariteetsem nähtus siin maal on euroopa juurtega enam-kui-kolmandat põlve austraallane - see, keda ajakirjas ja telekas näidatakse! Võibolla on nad surfamas või reisimas või on haid nad nahka pistnud - ma ei tea, kus nad on. Võibolla olen ma hetkel lihtsalt sellises hooajatöölise ühiskonnakastis, kus omavahel puutuvadki kokku peamiselt seljakotirändurid euroopast ja aasiast ning siiamaale ümberasunud kuldhambuliste rahvaste esindajate esimene põlvkond?  Pöördelised ajad, igatahes :) Muideks, kui seda juhtuvad lugema seiklusaltid ja aplad mehepojad, keda praeguseks on hakanud piinama küsimus "Milline on Albaania naine?", siis olge lahked - täiesti tavaline: kui naerab, siis kooris; kui vaidleb, siis kirega; kui ketast viskab, siis kaugele; kui raseerib, siis harva; kui kingib, siis virsikuid ja kui jagab, siis komme. Lihtne. Kui ühelt küsisin, et kas kodumaad ka igatseb, hakkas nutma ja kohe päris pisaratega - täiesti tavaline! Nüüd siis teate. 

Hassani puhul on tähtis teada, et ta oskab inglise keeles ainult numbreid - et ta "mis masti pirnid millisesse kuhja käivad"  oskaks öelda. Tingituna minu suurest uudishimust Albaania ja selle vaikiva esindaja osas, hakkasin ma talle keelt õpetama - sest kuidas Sa ikka oled võõral maal, aga räägid ainult oma keelt! Pealegi, mind painasid koheselt küsimused - kui palju küüslauku tuleb nahkhiiremarinaadi panna ja mitmekordne malemeister ta on ja kaua ta on (siin) elanud ja kas ta kodu ka ikka külastab või on siia salaja sisse smuugeldatud jne. Palju vastuseid ootavaid küsimusi ühesõnaga.

Esimese päeva lõppedes oskas ta öelda "Kuus", "Kuuskümmend" ja "Tere hommikust". Sellest on ilmselgelt vähe, et korralikult vestlust arendada, ent algus on tehtud ja kui ta kunagi mõne eestlasega peaks kokku saama, siis on rõõmu neil mõlemil. Eksole. Kohati tunnen ma end äsja Reede leidnud Robinson Crusoena - rõõmu kui palju (ja kindlasti on see tunne vastastikune, sest ma tean neid väljendeid nüüd tema keeles ka :)!

Sedasi siis liiguvad mu praegused päevad õhtusse - kastitõstmistaktis - ikka üks rida pikuti ja teine põigiti, nagu pirnimaitselist ja albaaniapärast tetrist mängides.

Aitäh!