mullanäpu aegu

I was born in dairy!

Ma arvan, et eelmises elus ärkasin ma lõuna paiku ja töötasin kodus. Et universumis asjad tasakaalus oleks, teeb karma tublit tööd - seitse aastat igal hommikul 40 km rongiga tööleminemist ei ole veel kaugeltki mu võlga vähendanud. 

veidi enne kuut

veidi pärast kuut

Tööhostelite puhul on tore see, et üldiselt tuleb töö ise Sinu juurde. Aga kohale tuleb ikkagi ise minna - eriti, kui tegu on põllundusega. Meie esimene tööpõld laiub hostelist tunnise autosõidu ehk siis 80 km kaugusel, Echucas. Sellega on karma distantsimure lahendatud. Kuna põllule tasub minna võimalikult vara, et saaks miskit enne päevakuumust tehtud, startisime esimestel hommikutel 5.50. Karma vaatas räästaäärelt ühes kaarnatega me unest paistes nägusid ja noogutas rahulolevalt Päiksele - võid tõusta!

üleaugustatud

elujõud

Esimesele päeval istutasime tomateid - pikad kilega kaetud vaod, millesse traktor augud on teinud. Üks tegelane kõnnib taimealusega ees ja viskab iga augu juurde taime. Sina lähed järgi, pistad aga taime mulda, vajutad kinni ja liigud pool meetrit edasi. Ja nii edasi. Põld kuulub Austraalia ja muude maade investoritele ja seda haldavad türklased. Taaskord tõestab Elu, kuidas asjad on tasakaalus - vaatad kohe naerulsui, kuidas Saksamaa immigratsioonireaalsus peapeale on pööratud - pisikesed Hamburgi plikad ja Baieri kutid kössitavad, näpud mullas, nende kukil Türkmenbaši kaugelerännanud poeg pistrikuna "Faster, you have to work faster!"  kannustamas. Ilus :)

taimi oodates

Teisel päeval kandsime meie Nicole´ga neid tomatireste. Neid loopides oli mul pidevalt silmeees pilt Eesti talumehest, kes põllul laia kaarega vasemale-paremale teri loobib. See pilt oli vist 2. klassi emakeele õpikus (mille järgi mina õppisin). Kuna eestlane suudab tänu sellele mälupildile  (see mälupilt on meis kõigis olemas) vähemalt kuute taime korraga peos hoida - võrrelduna sakslaste kahega - ja täidab kaks vagu sama kiirelt, kui korealane ühe, siis saime seda terve päeva teha. Selg  puhkas ja pälupildivana naeratas, kui taimed ikka viuhh ja viuhh läbi õhu lendasid!  Juhhei! 

36 kraadine lõunapaus autovarjus

austraalia 8 cm kauguselt

Kolmandal päeval küsis Türklane, et kas ma traktoriga oskan sõita. Muidugi! :) Siinkohal suured tänud Vovale, et Sa mind kunagi antud asjas instrueerisid! Ühesõnaga, kolmandal päeval oli mu ülesandeks vedada farmist värskeltkastetud taimi põllule, neid laiali jaotada ning istutamisel abiks olla.  Oh mind karjäärilõvi! :)

big boys

Keset seda küürutamist ja põristamist ja loopimist olid vahel hetked, kui ajasin venitamiseks selja sirgu ning ümbritsevat silmitsedes adusin, kui väike inimeseloom ma ikka olen. Siinsed väljad laiuvad tõesti kaugustesse - ja silmapiiril on paar puud, aga metsa mitte -ning vahepeal on ainsaks hääleks tuul, mis mitmel moel iilib, lõõtsub ja vihiseb, justkui miskit muude maailmade äraseletamatult tähtsat  hingust edasi öeldes. Sellisel suurel väljal võimendab pisikeseksolemise-tunnet ka see, et taevas tundub lageda kohal eriti kõrgel ja kaugel olevat.  Vau, ma ütlen. Stepielanike psüühika on kohe kindlasti meiteomast erinev - tasandiku-, metsa- ja mäeinimeste maailmatajude erinevustest ju koolis räägiti, aga ma pole seda kunagi sel moel ise kogenud. Nüüd vist sain maigu suhu - keset lõputut tühjust saad ikka aru küll, kui imepisike Sa suure Ilmaga võrreldes oled!

Aitäh!