hangover 3

r

Üks paljudest itaallastest oli minu pidev vestluskaaslane - lobisesime nii muusikast kui pilditeost kui toidust. Kuuldes kõrvalt, kuidas kohalikud ütlevad "Maus" asemel "Mäaus" ja "Hie" asemel "HIIIAAAA" ning tema jutust üldse aru ei kipu saama, otsis ta oma hääldusteemalistele küsimustele vastuseid minult - kas kohalikud räägivad imelikult või hääldab tema nii mööda, et jutt jääb arusaamatuks? (Tõde on kuskil umbestäpselt keskel:))

Läbiv mure oli R -tähe hääldus. Nimelt ei saa kohalikud aru, kui ta küsib neilt, et "Are you taired?" Aga just nii teda koolis õpetati. Mina siis omaltpoolt, et ikka "taied" , kuna ingliskeelsed käituvad "R"-iga nagu emu tiibadega - on küll, aga antu kasutamiseks pole võimekust. Seevastu itaallastel on seesama "R" nagu pind kännul istuva karu tagumikus - süga ja kratsi, palju tahad, aga lahti ei saa. Mõtlesin endaarust välja hea plaani demonstreerimaks seda kergust, millega inglisekeeles "R"-ist ümber / üle laveeritakse. Aset leidis järgmine dialoog e.

Kuidas Itaallane "R" vältimist õpib.

-Now, listen and pay attention to how  "R" sounds, ok? ("OK!")

January....

(jälgib mu miimikat ja noogutab mõistvalt)

February....

(jälgib mu miimikat ja noogutab mõistvalt)

March.....

(jälgib mu miimikat ja noogutab mõistvalt)

April...

(jälgib mu miimikat ja noogutab mõistvalt)

ja venitab samal moel üle huulte:

May

gRazie!

bastardo pomodoro

Nii. Minu viimaste aegade põhitegevus on olnud tomatikastide virnaladumine. Füüsiliselt meeldiv, kuna saab liigutada, vaimselt kurnav, sest mõtete eest pole kuskile joosta ja neid on nii palju. Töökaaslasteks paar gameboysõltlasest noort austraalia kutti ja.... no umbes 10 itaallast. Joey ja Alessandro ja Manuel ja Vincent jne... Omanik on Carlo, kes 50 a tagasi siia tuli. Arvatavasti ei meeldinud talle siinsetes pitsades kasutatav tomatipasta ja noh, eks nii saigi alguse suur-suur-suur tomati kasvatus-korjamis-pakkimisfirma. Ehk Tomatitehas. Et meie tööst ja sellest suurest vaheldusrikkusest, mida me seda tehes kogeme, rohkem aimu saada, vaadake järgmist klippi - 3h tööd 150s pildis.  

Need tomatikastid tulevad meieni niimoodi - sorteerimisliini alguses kallatakse tomatid vette, sealt toimetab lint neid edasi. Esmalt on neli meestegelast, kes sorteerivad välja suurema prügi. Edasi tulevad umbes 14 tüdrukut, kes peavad välja sorteerima peenema prügi ja eraldama esimese-teise sordi viljad. Siis viib lint tomatid kaamerasilma alt läbi, mis tuvastab värvuse ja suuruse (vist oli nii) ning kinnitab selle info tomatit kandvale lindikopsikule. Kopsik kallutab tomati sobivasse renni, mille teises otsas on tüdruk (suure tõenäosusega Taiwanis sündinud piiga). Tüdruk sorteerib veel viimase prahi, paneb ilusad tomatid kasti ja siis kasti teele - lindile, midamööda see meieni jõuab. Ja kogu seda kammajaad vaadates ei saa ma peast Charlie Chaplini surematut masinavärgi-stseeni. Suisa kurvaks tegi juba ette teadmine, et mul vähemalt tomatitehases niimoodi ei õnnestu mööda linti sõita. Aga rõõmsaks tegi teadmine, et mu kaamera mitte ainult ei seikle koos minuga, vaid seekord suisa minu eest! Jeeeeee!

Kastidel on ikka nii lahe elu ja itaallastest kirjutan varsti veel!

Igatahes!

midagi igavikuliselt ilusat

Kunagi vihmasajuses Kopli öös ringitiirutades kuulsin esimest korda Leonard Cohenit. Ta puges sügavale hinge ja on seal siiani. Nüüd juhtus nii, et jälle sadas vihma ja tiirutasin ringi, aga mujal, kui Koplis. Raadiost tuli see lugu ja kõik siin ilmas jäi lihtsalt seisma. Mõne looga, mõne artistiga lihtsalt on nii - uskumatud kingitused!

Daamid ja härrad, sulgege silmad ja laske end viia:

oi, kui suur aitäh!

178 km ja palju toredaid hetki

Melbourne pole must eriti kaugel. Vahest harva, kui mahti saan, käin tal isegi külas.

särisev 2012

Esimene kord käisime aastavahetusel - tasuta rongiga 2, 5 h loksumist, kellaüheksane lastesaluut ja kesköine kolmest eri suunast lahvatanud tulemürgel; pidu ja pillerkaar, tänavatantsud, igavest armastust ülistavad türgijuurtega noored, pargimurul magavad kodanikud ja hommikuse rongi ootamine. Oli raju, oli tore. 

pmst ainus mittekantri

The Force is with us / Sõber, sain Su tervitused! 

Kui üle paned, saad COZ´s maha rahuneda. Väga khuul!

Kellakuuene hommik kinkis mulle ka ühe neist imelistest hetkedest, mis on nii uskumatult kokku pandud, et mõjuvad lavastatuna. Sain  ühe oma senistest lemmikpiltidest!

sleep tight my knight

Teine kord käisin, et veeta üks kaunis päev ühes ühe ilusa tüdrukuga, kes oli tarvis lennukile panna. Seekord käisin autoga. Melbourne´i kesklinna leiab ilusasti ilma gps-ita üles ja liiklus on kuidagi tartulikult rahulik. See ka vist tagas selle, et ma kedagi ega midagi purustamata sain seal käidud. Maanteel pimedas rajus vihmas sõit - check. Tagasi läksin niimoodi, et suur Kuu siras taevas ja raadiost tuli Aphex Twini kontserdi (kuhu ma ei jõudnud) puhul kahetunnine erisaade. Kõige üksikum ja samas - veidralt ilusam kojusõit. 

Kuulatagu! (2005 a mix, aga samahea). 

Ma olen kindel, et järgmise korrani pole palju jäänud. Juba seetõttu, et seal kuskil olla vene pood, kus Eesti kohukesi saadaval. Need, mis ma enne siiatulekut hingealla varusin, hakkavad vaikselt otsa saama. Või, kuna seal palju toredaid inimesi on. Või kuna mul on selleks päevaks, kui kõigi maade proletaarlased ühinevad, ühele sealsest lennujaamast väljuvale lennule pilet. 

Aitäh!

arbeitupdate

e väike info tööpõldudelt

this ladder conducts electricity... ennetusmaniakid

Tomatitraktorit ei juhi ammu enam. Niuks. Sattusin taas õunte-pirnide-virsikutemaale. Lühikokkuvõte korilusest: virsikute korjamine on kõige maitsvam töö. Pirnide korjamine - võrreldes muu puuviljaga lustipidu, kuna nad tulevad ilusast puult lahti (randmenõks suunaga üles, siis jääb saba külge = külmaruumis ei pääse niiskus sisse ja pirn säilib kauem). Ja kõige hapramad ja keerulisemad (loe: oikuratkuitüütu) korjata on õunad. Ausõna, nagu mingid emod või ... 

iga korilase unelm

Kui kodus korjame kindaga, et vahakihti säilitada, siis siin toimub õunanope kinnasteta - muidu muljud vaest ubinat liialt, ja siis tulevad plekid ja siis on viljaga kööga. Looduslikku vahakihti ei ole peal, neile piserdatakse hoopis õunapäevituskreemi, et vältida päikesepõletust / kahjustust. Ja sabad ei püsi üldse küljes!!! Ja võrreldes meie aasia semudega olen ma ikka üliaeglane! 

kängurukott - u 15 kilo kraami saab sinna pista

Selle töö juures oli lisaks vaimuteritavale ja närvinüristavale vaheldusrikkusele parimaks aspektiks seltskond - sattusin ühte punti paari iirlase ja ühe inglasega. Ja sellel inglasel oli briti huumori geen täielikult avaldunud. Seega on arusaadav, miks vahest õunad üles jäid ja hoopis meie redelilt alla kukkusime. See oli ka tore, et meil omad väikesed traktorid olid. Mida siis kolme puu kaupa edasi liigutasime. Asi seegi, eksole :) Ja mitte, et ma nüüd hull traktorientusiast oleksin, aga vabadel hetkedel püüdsin selgeks saada, kuidas kahe käruga tagurdada. Ja teate mis? Teoorias sain vägagi selgeks. Praktikas?  Näääääää.

ka teised harjutavad

Olude sunnil tegin iirlaste töömetoodikaalase tähelepaneku: päevas on umbes 10 maagilist hetke, mil nõjatuda viljakastile, et laskuda paariminutilisse "ei-tea-kui-mitu-kotitäit-siia-veel-mahub / mis-sa-arvad-millal-selle-kastiga-ühelepoole-saame / huvitav-mitu-kasti-täna-korjame-hmmmmm-arvutame" -teemalisse arutellu. Ja kuna mõtlemine on nii väsitav, siis on vaja puu alla heita, kaks minutit pläru keerata ja viis minutit seda nautida. Mul on veel kõvasti arenemisruumi, et niimoodi lõõgastumine selgeks saaks. Vaijummel, kui palju mul seda ruumi on!

ei - tea - mitu - pirni -siin -on 

Praegu ma enam puude otsas ei kõlgu. Ausõna, talgude korras või enda tarbeks - roniksin iga hetk taas latva. Päevast-päeva palavuse ja kärbestega võideldes redelitpidi üles-alla ronides saab küll on onu Arnoldi reied, ent ilma tema innustava hääleta on raske kiiret tempot säilitada (selle lause kontekst saabub minuti pärast). Ja mind, kes ma päevas kuni kolm binni korjan, hirmutab siiani see 46- aastane onu, kes meie kõrvalreas alates üheksandast eluaastast on pirne rabanud. Sest see mees töötab aastas umbes 10 nädalat. Korjab päevas 16-24 binni (a´ 30$) ... ja ülejäänud aja? " I watch TV, drink beer and get fat".  Ja see maniakaalne sära, mis ta silmi läitis, kui ta pirnidest rääkis... ega ta muust ei rääkinudki. AAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAA.

las-ma - mõtlen - veel

Just siis, kui tundsin, et tõesti, enam ei taha, sain tänu ühele ilusale tüdrukule katusealuse töö. Aga sellest juba eraldi postituses. Ja nüüd saabub oodatud kontekst e. lõpusõnad Onu Arnoldilt:

:)

Aitäh! :)

kukkurpõrge

Olen sattunud päääris tihti Sheppartoni Tervisekeskusesse. See on üks tore koht, kus aastaalguse puhul oli pakkumine, et maksa 30 .- ja käi kuu aja jooksul niipaljudes trennides, kui jaksad. Käisin siis ka, kuna tööpäevad lõppesid lõunapaiku. Jõusaalis käisin usinasti - ja avastasin, et hantlid mind endiselt ei huvita ning et enim kasutan seal matti ja hüppenööri, seega ostsin koju mati ja enam jõusaalis ei käi. Aga seal sai ka pilateses ja joogas käia ja no need kaks teevad ikka mõnusalt rahulikuks. Kuigi - kodukamaral paari kaaskodanikuga vaagnat pingutada on etem, kui kolmekümne traktoristiproua ja lüpsjahärraga üheskoos :). Lisaks sai miskit kohutavalt intensiivset seeriatreeningut teha, see toimus väljas - +36 kraadiga! Ja veel saab seal nii sees (25m) kui väljas ujuda (50).  Mõnus koht!

4 km puhast rõõmu

Ühel õhtul pärast trenni - ja õhtud saabuvad siin üha rutem, kuna käes on esimene sügiskuu - juhtus nii, et kulutasin maadvõtvas videvikus korralikult talda, et enne pimedat koju jõuda. Metsa all kulgeb Sheppartonist 4 km kaugusele Mooroopnasse maanteega paralleelselt asfalteeritud rada (neile ju meeldib siin metsaaluseid asfalteerida).

tüüpiline eükalüptirägastik

Kurvist väljudes märkasin väga suure hilinemisega kohalikku vapilooma. Saate aru, see kuramuse kukkurhüpiknäriline oli minupikkune ja oiiiiiiiiii kui laia tagumikuga!! Meeter veel ja oleksin teinud teoks oma aastataguse unistuse panna pea känguru kukrusse. Ehk siis - peaaegu, et rulatasin kängurusse! :) Ehmatus oli vägev ja selline ootamtu kohtumine samuti!!!  Pidasin kinni ja vaatasime veidi aega tõtt - üks jahmunum kui teine, üks rahulikult rohututti närides (ma loodan, et see oli rohututt, mitte eelmine mööduja) ja teine üdini segaduses - elevil.

seal nad meid varitsevad

Voaaaah. Selline ootamatu kohtumine. Eelmised kohtumised on toimunud ka vabas looduses - eelistan seda loomaaiale - aga siis on nad olnud eemal võsas, hüpetega kaugenemas. Aga seekord tuli ta suisa sülle. Või mina talle. Või noh, saate aru küll. mi laiki! Hea, kui teele selliseid üllatusi sattub!

Aitäh!

olin eemal

päevasünd

Vahest on selline hea rahulik tunne, kui saad mõttes korraks kõrvale astuda, end tekki mässida ja lihtsalt nurgast vaadata, kuidas maailm piki oma tähtsaid tegemisipidi mööda siblib. Töötad küll ja seetõttu sööd ka, juttu ajad ja naerad ka, aga mingi osa mõttelõngast hargneks nagu hoopis kuskil omas ilmamullis. Natuke meenutab see olukorda, kui kinos ühtäkki avastad, et oled seansi ajal mõttes mingisse teise filmi läinud, aga esimene on koguaeg kuskilt alt või tagant läbi kumanud. Jah? Mulle tuli see tunne ligi kuu aega tagasi peale ja ega ta eriti kuskile pole läinud. 

Või, noh, hakkab juba vaikselt minekule seadma - tunnen end natuke nagu väike laps, kellel uute külaliste saabumisest tingitud võõrastamine hakkab üle minema - kilked muutuvad vargsi valjemaks ja varsti tahaks toda ilusat tüdrukut patsist tõmmata ja sellele uuele poisile korraliku vopsu anda, et nad mängu tuleks. 

Vot selline lugu e miks ma nii kaua midagi kirjutanud pole.