Nii. Minu viimaste aegade põhitegevus on olnud tomatikastide virnaladumine. Füüsiliselt meeldiv, kuna saab liigutada, vaimselt kurnav, sest mõtete eest pole kuskile joosta ja neid on nii palju. Töökaaslasteks paar gameboysõltlasest noort austraalia kutti ja.... no umbes 10 itaallast. Joey ja Alessandro ja Manuel ja Vincent jne... Omanik on Carlo, kes 50 a tagasi siia tuli. Arvatavasti ei meeldinud talle siinsetes pitsades kasutatav tomatipasta ja noh, eks nii saigi alguse suur-suur-suur tomati kasvatus-korjamis-pakkimisfirma. Ehk Tomatitehas. Et meie tööst ja sellest suurest vaheldusrikkusest, mida me seda tehes kogeme, rohkem aimu saada, vaadake järgmist klippi - 3h tööd 150s pildis.
Need tomatikastid tulevad meieni niimoodi - sorteerimisliini alguses kallatakse tomatid vette, sealt toimetab lint neid edasi. Esmalt on neli meestegelast, kes sorteerivad välja suurema prügi. Edasi tulevad umbes 14 tüdrukut, kes peavad välja sorteerima peenema prügi ja eraldama esimese-teise sordi viljad. Siis viib lint tomatid kaamerasilma alt läbi, mis tuvastab värvuse ja suuruse (vist oli nii) ning kinnitab selle info tomatit kandvale lindikopsikule. Kopsik kallutab tomati sobivasse renni, mille teises otsas on tüdruk (suure tõenäosusega Taiwanis sündinud piiga). Tüdruk sorteerib veel viimase prahi, paneb ilusad tomatid kasti ja siis kasti teele - lindile, midamööda see meieni jõuab. Ja kogu seda kammajaad vaadates ei saa ma peast Charlie Chaplini surematut masinavärgi-stseeni. Suisa kurvaks tegi juba ette teadmine, et mul vähemalt tomatitehases niimoodi ei õnnestu mööda linti sõita. Aga rõõmsaks tegi teadmine, et mu kaamera mitte ainult ei seikle koos minuga, vaid seekord suisa minu eest! Jeeeeee!
Kastidel on ikka nii lahe elu ja itaallastest kirjutan varsti veel!
Igatahes!
No comments:
Post a Comment