 |
| päevasünd |
Vahest on selline hea rahulik tunne, kui saad mõttes korraks kõrvale astuda, end tekki mässida ja lihtsalt nurgast vaadata, kuidas maailm piki oma tähtsaid tegemisipidi mööda siblib. Töötad küll ja seetõttu sööd ka, juttu ajad ja naerad ka, aga mingi osa mõttelõngast hargneks nagu hoopis kuskil omas ilmamullis. Natuke meenutab see olukorda, kui kinos ühtäkki avastad, et oled seansi ajal mõttes mingisse teise filmi läinud, aga esimene on koguaeg kuskilt alt või tagant läbi kumanud. Jah? Mulle tuli see tunne ligi kuu aega tagasi peale ja ega ta eriti kuskile pole läinud.
Või, noh, hakkab juba vaikselt minekule seadma - tunnen end natuke nagu väike laps, kellel uute külaliste saabumisest tingitud võõrastamine hakkab üle minema - kilked muutuvad vargsi valjemaks ja varsti tahaks toda ilusat tüdrukut patsist tõmmata ja sellele uuele poisile korraliku vopsu anda, et nad mängu tuleks.
Vot selline lugu e miks ma nii kaua midagi kirjutanud pole.
No comments:
Post a Comment