Kümmekond aastat tagasi sõitsin ma läbi vihmase ja pimeda Kopli ning automakis mängis miski, mis oma sügava kurbuse ja jõulisusega sobis antud hetke nagu rusikas silmaauku. Järgmine päev läksin ja ostsin ta best of - kasseti. Ja oi, kui palju ma sellest ajast alates ta muusikat kuulanud ja ta luuletusi lugenud olen! Paljupaljupalju! Kui ma veel jõin, siis ikka ja jälle saabus see hetk, mil ma istusin köögipõrandal (tihti üksi, sageli koos kalli sõbraga) ja tundsin(me) kogu südamest kurbust. Sest kurbus on ilus tunne (ja kuna tõeline mees kainena ilusaid tundeid ei tunne :)). Viis aastat pole joonud, aga kurbust ja muid ilusaid tundeid tunnen ikka - ja Teda kuulan endiselt mõnuga. Zen-juut, kes pikalt budistlikus kloostris elas - süntesaator kasinas kambris kalliks kaaslaseks. Täna lasen tal endale suisa isiklikult laulda ja rääkida - endast, maailmakorrast, naistest ja armastusest. Ja kurbusest. Ja ilust. Elust.
Tööl küsiti, et kes veel on, kui ta nime kuulsid. Mis ma muud oskasin vastata, kui et ... He´s the little Judas who wrote the Bible :) Ja ma ei valetanud!
Aitäh!
No comments:
Post a Comment