Navy Pier, Exmouth

Vahest on maailmapolitseist kasu ka. Exmouthi linn on üks suursaare noorimaid - asutati ta toetamaks usakate megaantenni, mis on lõunapoolkera võimsaim.  Kasutavad nad seda allveelaevadega rääkimiseks. Torn 0 on 387m kõrge ja ülejäänud 12, mis seda toetavad, sirguvad kõik üle 300m. Kui ülekandeaeg ligineb, peletatakse linnud-loomad püssipaukudega ümbritsevast võsast - vastasel juhul nad lihtsalt kõrbeksid ära. Kasufaktor seisneb selles, et mööda ilma ringilaiaval ilmaarmeel on seal nüüd vähem tegemist (khmm, satelliidid äkki?), mistõttu saavad väiksed tuukrigrupid uudistada, mis toimub lähedal asuva kai all. Hoovus on tugev ja nähtavus väike, aga kalastuskeeld on muutnud sealsed veed uimeparadiisiks. Kalu on seal tõesti ohtralt ning liigirikkus on nii muljetavaldav, et seda kohta hinnatakse maailma sukeldumiskohtade hulgas esikümnesse kuuluvaks. Jeeeeei! Vette saime kaks korda - valges ja siis veel pimedas ka. 

Need mölakad kasvavad mitmemeetriseks - ja siis ujuvad Sulle ligi ning ei lahku enne, kui neid lõua alt sügada.  On olnud juhuseid, kus uudishimust kannustatuna mõne maski kaasa võtavad.  Nähähääää.

Ülim peituseboss! See on (sammal)habehai (wobbegong shark), kes istub põhjas ja ootab, et toit suhu tuleks.Võttis ikka aega, kuniks aru sain, et mida DM seal võimleb. 

Sukeldumise briifil öeldi, et haisid on ka. Et kui vaikselt põhjas istuda, siis tulevad iga ringiga lähemale, et uudistama.  Haidele pühendan eraldi postituse, nad on seda väärt. Tulevased sukeldujad aga - igati tasub tähele panna, mida briifil räägitakse. Ja uues kohas on igati mõtet esimesed sukeldumised "kohalikuga"  teha, kes teab, mis kala kus urus elab.

Elu kihas - ümberringi! Poseerib lionfish. 

Grey Nurse shark.  Täitsa uudishimulik kala :)

Green Moray Eel - ainus tõeliste topeltlõgadega loom. Teeb suu lahti, ja kurgust liigub teine paar lõugu ettepoole. Paneb suu kinni, tõmbab siselõuapaar saagi sisse. Saaki lahti ta ei saa lasta - puhtfüüsiliselt võimatu. Umbes nii see töötab. Kätt sinna toppides on suur tõenäosus, et edaspidi peab ainult ühe varruka eest maksma.  Aga suu on lahti, et ümbrusest aimu saada - nad ei näe eriti hästi. 

Täielik lemmik! See on toadfish - oma olemuselt meenus Anekdoot, kes Leopoldi ja Äpu juures kapis elas. Elus huumoriklassika, kuidas ta seal pahuralt tudises.

Nagu lubatud - nähtavus kesine, aga kalu, neid oli kuhjaga! Mitme kuhjaga!

Grupid, millesse meid jaotati, ei olnud väga suured. Konstruktsioonide vahel on sellest palju abi - aga kokku põrkasime teistega ikka. 

Öösukeldumised sarnanevad vaatemängult Star Warsi Jedide kaklustele.

Paar pilti veel, nii igaksjuhuks. Ehk keegi ei usu, et meil seal vahva oli :)

lahe tunnel

Punkar!

:)

 Kui võrrelda aasia ja suursaare sukeldmumisi, siis inimpoolelt võidab ülekaalukalt aasia. Seal reaalselt pööratakse Sulle tähelepanu. Siin tehakse tähtsat nägu ja aetakse "Meil on uus varustus-parimad võimalused-Sinu ohutus on kõige tähtsam-blablabla"-d täpselt niikaua, kuniks makse on teostatud. Siis hakkab üks kuradi "No worries" pihta. Lestad pole parajad? Vees pole eriti tunda! Snorkel? A seda pole vee all ju vaja! Kopsu üle maksa viskas mul siis, kui pidin üles tulles oma 3-minuti stoppi tegema fotoka manomeetri abil - kompuuter lihtalt ei näidanud ei aega ega sügavust (ei saa ütlemata jätta, kui lahe fotokas Olympuse TG-2 on!!). Kui sellest teada andsin, siis oli suhtumine õlgukehitav "mnjaa tuleb vist patareisid vahetada". Suhtumist ja mõnel puhul aju tuleb vahetada, kurat. Kui veel võrrelda aasiat ja suursaart, siis vee all on viimasel eelis - seda, mida näidata, on veel järel.

selline lugu on enne öösukeldumist - päev sätib tuttu.

Lõpetuseks veel üks Jedipilt - ärge siis tumedal poolel väga uidake, kallid sõbrad!

Aitäh!

looduse vingerpuss

Kui ma seda kala esimest korda nägin, mõtlesin, et oijahh, vaeseke käis vist Fukushimas suplemas. Kaugelt tundus, nagu oleks huntide puretud kollane vannipart vette visatud. Lähemale minnes sain aru, et ta suisa elab ja liigub! Uskumatu!  

Kogu tema olemus kõneles sellest, et ta on oma välimusega vägagi kursis. Tšernoboli kala, noh! Ja ta ei ujunud- piilus koralli tagant, ja siis jalutas mööda merepõhja mulle lähemale! Uimed nagu käpad! See oli täpselt selline vaatepilt, et mul  üks silm naeris ja teine nuttis ja suu oli imestusest pärani.

Kui ma teadjamatele teda näitasin, sain teada, et tegu ei ole haigusega - elukake ongi selline! Ellujäämistaktika, noh! Muideks, suursaarel öeldakse nende kohta Anglerfish, aga mujal maailmas tuntakse neid Frogfishi nime all (nad on kõikjal!). 

Tõepoolest, imeline planeet! :D

Aitäh!

Tagasi võlumaal

Minu tõeline suursaare seiklus - selline valge ranna ja sinise vee ja lõputute ujumisretkedega seiklus - sai alguse Ningaloo riffi randadelt. Eelmine kord tulime korraks randa ja jäime mitmeks päevaks. Seekord tulime kuuks ajaks ja võtsime täiega kõik, mis võtta sai! Laura tahtis tööd teha - otsis ja ka leidis. Meie nii väga ei tahtnud, niiväga ei otsinud ja niiväga ka ei leidnud :) Igal võimalusel - praktiliselt igapäevaselt paigutasime end ühtedesse neindest randadest, kus korallid ja kalad paari meetri peal vastu tulid. "Ooooiiiiiiikurjakuimegasuper!!!!!!" on selle koha kohta väga leige hinnang. Enamuse ajast veetsin ma oma loomulikus keskkonnas - vees. Kalu taga ajades, sukeldudes, kaheksajalaga peitust mängides, kilpkonnadega võidu kihutades. Eluäge! Liivale ei kutsunud eriti miski, sest seekordne suve-aasta on suursaarel veidi vildakas - nii nägime tihti taevas vihmapilvi  ja tuul oli ikka täielik iilivärdi - külm ja vali. Ehk siis, vees oli soojem ja noh, liival lebamiseks on vaja veidi rahulikumat natuuri, kui mulle antud. Enamus kalu olid eelmisest korrast tuttavad, ent seda suurema üllatuse kinkisid uued sõbrad. Mõni üksik kaader toetamaks seda ülistuslaulu:

Peopesasuurune karvahari, mis mööda merepõhja kulges.

Nende liuglemine on nagu puhas graatsia. Ja nad on 1- 1,5m pikad.

Sinitäpiline Pipirai- neid märkab kõikidest raidest kõige tihedami

Peitusemäng - leia pildilt (vähemalt) kaks kala!

uimereiv - kalaparved on oma sünkroonsuses täiesti uskumatud!

Sebrad pidavat ka kokku hoidma, et kiskjad ei tajuks, kus ühe looma ots ja teise algus. Aga triibud on ikkagi kõigil erinevad. Kollektiivsed individuaalid :)

Mürgine, mürgine, mürgine... Aga kaunis nagu vanaegne hiina purjelaev

Särtsumillimallikad!

Kasskala - ujub mööda põhja ja kombib oma uimedega, et ehk leidub kuskil miskit suupärast.

üks paljudest kaunitest koralliaedadest

Kukuuuuu - iga kord, kui lähenesin, puges auku tagasi. Eemaldusin natuke, ja august puges piidlev silm välja.

Veel üks kaladest, kes teiste elusolendite seltsi just kõrgelt ei hinda ja selle tõestuseks oma mürgiseid seljaogasid turritab (pidavat olema suuteline neid ka lennutama)

Nendes polüüpides elab üks Hollywoodi filmistaar

Mahtusin küll :)

järjekordne peituseboss

külmast sinised põdrasarved

Niimoodi sain ma 32-aastaseks. Kink oli äge, aga pääses põgenema, sel korral! :)

Pime kana leidis tera - neid märkab ainult siis, kui  nina vastu põhja ujuda.

Ironman, wet edition

täielik ulme! Selle tegelase sai Nicole pildile. Minul kogunes ta ahtriuimest väike galerii. 

peitusemäng jätkus ...:)

ma arvan, et niimoodi sünnivad kallikivid

Suur korallipall hästi lähedalt. Kalamaimulabürint?

Kalade levinuim kaitsestrateegia näib olevat, et "Kui miskit on selja kohal, siis mind ei nähta".

Veel põdrasarvi

Merikurk, ookeanipõhja korrashoidja. Liiv ühest ostast sisse ja teisest välja. Nii iga päev, kogu aeg.

Regeneratsioonivõime ohver-  pisikesed armsad värvilised kalad "karjatavad" neid kiirelt taastuvaid meritähtesid. Näksivad ühe kiire (täht -järelikult kiir, mitte jalg, onju) ära, ja siis suunduvad järgmise kallale. Selleks ajaks, kui ring peal, on esimene jäse tagasi kasvanud. Ja pidu algab otsast peale. Igikestev sakuska!

Ja lõpetuseks - minu kõigekõige lemmikum kala :)

Ilus on! Ja nii hea on sellest osa saada!

Aitäh!

vaal! hai! vaalhai!

Vaalhaidega ujumist ootasin ma alates eelmisest Austraalia-käigust, kui me Exmouthi ja Ningaloo riffi avastasime. Siis oli vaalahooaeg natuke hiline ja rahakott liiga kõhnake, et paadiga neile külla minna. Seekord aga teadsime täpselt, et millal ja kui palju. 

sausagefest

Tedlased väidavad, et tegu on suurimate kaladega, kes meres ujuvad (tavaliselt 8-12m pikkused), aga minu silmis on tegu uskumatult kaunite olenditega! Kuna nad on vaalasuurused ja haikujulised, siis nimi on loogiline - vaalhai. Aga see majesteetlik rahu, mida nad endaga kaasas kannavad - see on muinasjutuline! Vau!

Lehtrikujuline suu, millesse nad vett ja planktonit imevad, läheb nii pärani lahti, et vahest kukub mõni uimerdavam snorgeldaja ka sinna. Aga kuna lehtri kitsam ots on ainult rusikasuurune, siis pole erilist hirmu allaneelatud saada - roni aga välja ja snorgelda edasi.

Protseduur ise on lihtne - meid viidi paadiga Ningaloo riffi välisküljele. Õhus tiirutas lennuk, mille piloot vaalhaide asukoha laevakaptenile ütles. Kui olime enamvähem kohal, hüppas grupijuht vette ja andis käemärkudega teada, millal turistid vette saavad hüpata (meie laeva meeskond oli erakordselt rõõmsameelne ja vahva punt, kellel vaieldamatult oli võimalus tegeleda millegi uskumatult ägedaga! Mul on nende üle äärmiselt hea meel, et nad oskasid seda hinnata! Ja kade olen ka :)). 

need väiksed raketid on imurkalad, kes end oma pealaega vaalashai külge imevad - tasuta sõit ja eine. kriipi.

Ühel korral juhtus nii, et kaks vaalhaid ujusid suht koos, aga paat teadis ainult ühest. Niisiis eeldasime kõik, et hüppame vette ja ootame, kuniks see va imeloom meist rahulikult mööda liugleb, et siis ta külje all kaasa ujuda. Hüppasin vette, ja maandusin, kollaste uimede loperdades, sellele teisele praktiliselt näkku. Chuck Norris oleks uhke. Saan aru küll, et Elu võib ootmatuid pöördeid teha, aga  laevapardalt vaalakõrri on ikka väga üllatuslik! Tegin paar pilti, ujusin pinnale ja andsin teistele ka oma leiust teada. Ise olen väga õnnelik - hunnik reegleid, mis takistavad neile malbetele hiiglastele pähe ronimast ja sabalaksu saamast, määravad "näopildi" saamise võimaluse nullilähedaseks - vees peab ootama, kuni ta on möödunud; ujuda tohib 3m küljepeal, silmast tagapool; sabast tuleb 4 m kaugusele hoida. Ja kui tal villand saab ning ninaga põhjapoole suundub, ei tohi järgi sukelduda. 

selle pildi üle on mul kohe eriti hea meel!

ja nii nad sukelduvad - lihtsalt imenduvad sinavasse tumedusse!

Kokku ujusime 6-7 vaalhaiga, ja see oli tõesti üks neist paljudest kordadest, kui ma tundsin, et ossaraks, nii äge on! Hästi hea meel oli, et terve eelneva aasta vaalahääli olin harjutanud - tasus kuhjaga ära! 

Nicole to the rescue!

Aitäh!