Minu tõeline suursaare seiklus - selline valge ranna ja sinise vee ja lõputute ujumisretkedega seiklus - sai alguse Ningaloo riffi randadelt. Eelmine kord tulime korraks randa ja jäime mitmeks päevaks. Seekord tulime kuuks ajaks ja võtsime täiega kõik, mis võtta sai! Laura tahtis tööd teha - otsis ja ka leidis. Meie nii väga ei tahtnud, niiväga ei otsinud ja niiväga ka ei leidnud :) Igal võimalusel - praktiliselt igapäevaselt paigutasime end ühtedesse neindest randadest, kus korallid ja kalad paari meetri peal vastu tulid. "Ooooiiiiiiikurjakuimegasuper!!!!!!" on selle koha kohta väga leige hinnang. Enamuse ajast veetsin ma oma loomulikus keskkonnas - vees. Kalu taga ajades, sukeldudes, kaheksajalaga peitust mängides, kilpkonnadega võidu kihutades. Eluäge! Liivale ei kutsunud eriti miski, sest seekordne suve-aasta on suursaarel veidi vildakas - nii nägime tihti taevas vihmapilvi ja tuul oli ikka täielik iilivärdi - külm ja vali. Ehk siis, vees oli soojem ja noh, liival lebamiseks on vaja veidi rahulikumat natuuri, kui mulle antud. Enamus kalu olid eelmisest korrast tuttavad, ent seda suurema üllatuse kinkisid uued sõbrad. Mõni üksik kaader toetamaks seda ülistuslaulu:
 |
| Peopesasuurune karvahari, mis mööda merepõhja kulges. |
 |
| Nende liuglemine on nagu puhas graatsia. Ja nad on 1- 1,5m pikad. |
 |
| Sinitäpiline Pipirai- neid märkab kõikidest raidest kõige tihedami |
 |
| Peitusemäng - leia pildilt (vähemalt) kaks kala! |
 |
| uimereiv - kalaparved on oma sünkroonsuses täiesti uskumatud! |
 |
| Sebrad pidavat ka kokku hoidma, et kiskjad ei tajuks, kus ühe looma ots ja teise algus. Aga triibud on ikkagi kõigil erinevad. Kollektiivsed individuaalid :) |
 |
| Mürgine, mürgine, mürgine... Aga kaunis nagu vanaegne hiina purjelaev |
 |
| Särtsumillimallikad! |
 |
| Kasskala - ujub mööda põhja ja kombib oma uimedega, et ehk leidub kuskil miskit suupärast. |
 |
| üks paljudest kaunitest koralliaedadest |
 |
| Kukuuuuu - iga kord, kui lähenesin, puges auku tagasi. Eemaldusin natuke, ja august puges piidlev silm välja. |
 |
| Veel üks kaladest, kes teiste elusolendite seltsi just kõrgelt ei hinda ja selle tõestuseks oma mürgiseid seljaogasid turritab (pidavat olema suuteline neid ka lennutama) |
 |
| Nendes polüüpides elab üks Hollywoodi filmistaar |
 |
| Mahtusin küll :) |
 |
| järjekordne peituseboss |
 |
| külmast sinised põdrasarved |
 |
| Niimoodi sain ma 32-aastaseks. Kink oli äge, aga pääses põgenema, sel korral! :) |
 |
| Pime kana leidis tera - neid märkab ainult siis, kui nina vastu põhja ujuda. |
 |
| Ironman, wet edition |
 |
| täielik ulme! Selle tegelase sai Nicole pildile. Minul kogunes ta ahtriuimest väike galerii. |
 |
| peitusemäng jätkus ...:) |
 |
| ma arvan, et niimoodi sünnivad kallikivid |
 |
| Suur korallipall hästi lähedalt. Kalamaimulabürint? |
 |
| Kalade levinuim kaitsestrateegia näib olevat, et "Kui miskit on selja kohal, siis mind ei nähta". |
 |
| Veel põdrasarvi |
 |
| Merikurk, ookeanipõhja korrashoidja. Liiv ühest ostast sisse ja teisest välja. Nii iga päev, kogu aeg. |
 |
| Regeneratsioonivõime ohver- pisikesed armsad värvilised kalad "karjatavad" neid kiirelt taastuvaid meritähtesid. Näksivad ühe kiire (täht -järelikult kiir, mitte jalg, onju) ära, ja siis suunduvad järgmise kallale. Selleks ajaks, kui ring peal, on esimene jäse tagasi kasvanud. Ja pidu algab otsast peale. Igikestev sakuska! |
 |
| Ja lõpetuseks - minu kõigekõige lemmikum kala :) |
Ilus on! Ja nii hea on sellest osa saada!
Aitäh!
No comments:
Post a Comment