Kata, Juta ja Olga

Austraalia nimevärk on üldiselt selline, et tsivilisatsioonisttulnu jaoks pole siin mingit loogikat. 40 000 aastat on siin ringi käinud abod ja pannud kohtadele omakeelseid nimesid. Paarsada aastat on nende jälgedes tulnud valged "maadeavastajad", kes on pannud kohtadele täiesti lambiseid nimesid - näiteks Uluru sai tollase Lõuna-Austraalia peasekretäri Sir Henry Ayers´i järgi nimeks Ayers Rock. Sadakond aastat edasi, ja kasutusele tuli Ayers Rock / Uluru. Veel paar vaaditäit viskit sai valmis, ja nimi muutus veel - Uluru / Ayers Rock. Samasuguse nimesegaduse leiame 25km kauguselt, kus laiub Uluru vähemtuntud, kuid mõnusalt kurvikam õde Kata-Tjuta / Mount Olga ehk The Olgas. Yumyumyum.

täiega mäenägu ju! ja kaks inimest ka, näete?

vallatud? ikka!

Wikipedia ütleb, et nende kurvide kõige kõrgem tipp sai Parun Ferdinand von Muelleri käsul Tsaar Nikolai I tütre, Venemaa Suurparuness Olga - selleks ajaks juba Württenbergi kuninganna Olga - auks nimeks Mt. Olga. Aasta varem oli Fedinand tänu Olgale ja tema mehele, kes oli Württenbergi kuningas Charles I, paruniks saanud ja see oli tema viis vastata komplimendile komplimendiga. Ferdinand ikka oskas olla von Mueller! Ülejäänud on juba mitte ajalugu, vaid kirju reaalsus, mis meile siltidelt nagu "Kata-Tjuta / Mount Olga" vastu vaatab. 

Nicole ja Kata, Juta ja Olga. Ja päike.

Kata Tjuta on äge - minu silmis isegi ägedam, kui Uluru! Kõrgeim tipp kõrgub 546 m ümbritsevast tasandikust ja lisaks kõige kõrgemale on seal veel 35 tippu ja mügarikku (ei tea, mitmekurviline oli Nikolai tütar :)?). 

Panime aga tossud jalga ja kärbsevõrgud pähe ja asusime Kata, Juta ja Olga kurvide vahel tiirutama. Muideks, maailma suurimad kärbsevarud asuvad Austraalia kõnnumaal, kui kedagi peaks huvitama. Nad harjutavad suure hoole ja innuga kuhjakesi silma-suhuronimist ja on selles väga osavad. Lisaks kärbestele nägime palju kaasteelisi - üks vanem mees jäi näiteks seisma ja teatas, et heeeeeeei, eesti keelt räägite! Tegu oli väliseestlasega, kelle vanaema Nõmmel elas. Ägeägeäge, pikalt ajasime juttu (äkki olime naabrid?)!

Visa Vanapaar ja Laura

Rada läks pärast esimest vaatepunkti raskemaks ja kiviklibusemaks, seega jäi kaasmatkajaid kõvasti vähemaks. Higistasime ja puhkisime võidu ühe vanapaariga, kes matkakaikalt tuge otsides ikka edasi ja edasi tudisesid. Igas vaatepunktis said nad meid kätte! Vaat, mis värske õhk inimesega teeb! Silmad on siiani imetlust täis, ausõna!

Väärt puhkehetk

Kiviseinad, mis koosnevad graniidist, basaldist ja liivakivist (ehk siis, koostis ei ole sama, mis Ulurul), hõõguvad päeva jooksul väga erinevates punasetoonides. Väga eriline ja teistmoodi kogemus- ei mingeid rohelusse mattunud mäenõlvu, puha punapunapuna! Hästi palju erinevates toonides puna. 

Siin isegi ei saanud enam aru, et mis maa tunne on

Lõpetuseks - lilled lugejale! :)

Kindlasti on maamärkidel hea teada, et neid igasugused erinevad rahvusgrupid ja rassid nimevääriliseks peavad - heal lapsel mitu nime :) Ise tundsime, et pikk nimi oli veidi liiga pikk ja see abokeelne palju suupärasem. 

Aitäh!