Põhjaterritooriumil on koht nimega Banka Banka, kus me üheks ööseks puhkama jäime. Kui üldine teelolemise rutiin näeb ette, et püüame võimalikult kaugele jõuda ja viimase valgusega telgi üles saada, siis sinna jõudsime natuke varem - nii et tundus, et saan suisa jooksma minna - paari km kaugusel olevat veeauk, kuhu märgistatud rada viib. Dressid üll ja punuma - pidevalt autos istudes ja midagi näksides koguneb kriitiline mass energiat, mida pole kuskile panna. Jesss!
Päike käis päevakaare viimaseid samme, mis muutis muidu korraliku ja kena heinamaa täiesti maaliliseks. Ma ei tea, mis hein see on, aga päeva alguses ja lõpus särab ta kogu võimalikus ilus. Jah, nii ütlengi - ilus hein! :)
Rada oli märgitud küll - iga natukese aja tagant oli kiviklibusele okaspõõsasmaastikule laotud kuhi kive - kes otsib, see leiab! Mõnes kohas oli lihtsalt kive täis pang.
Niimoodi sikk-sakitades ja värvidemängus kivikuhjadega peitust mängides jõudsin arusaamale, et jooksen üht vägavägaväga ilusat rada - ja väga metsikut ka. Maduusse ja ämblikke ei kartnud, kuna eeldasin, et nad kuulevad kaugelt, kuida muri müdinal ligineb.
Veeauku nägin ka - mäe otsast. Ja hästi natuke, kuna silm ei seletanud enam, et alla laskuda, ujumisest rääkimata.
Tagasitee oli paras seiklus, kuna suunda ma teadsin, aga rada ei näinud enam (ja kivihunnikud ei helendagi!). Tähed-särgid-värgid ja vahepeal ka fotoka välk, mida taskulambina saab kasutada. Koju jõudsin hästi õnnelikuna - energia võrra vaesem, mõnusa elamuse võrra rikkam.
Täiega aitäh!
No comments:
Post a Comment