suduloojang

Ohtralt rollereid ja palju muud inimtegevuseks vajalikku toodab igasugu sodi, mis õhuga seguneb ja lisaks meie kopsude sisemaastiku rikastamisele ka pilvepiiril toppama jääb. Päikseloojangu muudab igatahes ägedaks - sodivinene õhtutaevas on nagu maalitud!

saigon sunset

Tänud! Vist.

alasti püramiid

Maailm on ülerahvastatud. Kui kuskil mõni seitsmest miljardist tulevikuinimesest tunneb, et tal pole siin maamunal kohta või rolli, siis tulgu Viet Nami olemist õppima. Sest...mitut inimest on vaja, et tänavat pühkida? 4 ruutmeetrit = 4 inimest. Mitu inimest on tarvis, et teenindada pisikest, 5 lauaga restorani? 8! Mitu inimest on tarvis, et tänavaputkas maisi küpsetada, palju on tarvis ühte tanklasse tankijaid,  mitu inimest töötab korraga pisikeses kioskis jne :) Need, keda on õnnistatud mõne tegevuse või tööotsaga - elukogenud on rääkinud, et helgel nõukogudeaal olla ka kõigil töö olnud - täidavad oma rolli, olgugi, kui pisikest, suure hoolega. Restoranis näed, kuidas uksel on inimene, kelle ülesandeks on inimeste sissekutsumine. Ukse taga on inimene, kes hoiab uksehoidja tegevusel silma peal. Uksehoidja hoidja ühesõnaga. Ettekandja toob menüü, võtab tellimuse ja toob kassiiri poolt koostatud arve, aga raha annab rahahoidjale, kes paneb selle enda kõhukotti. Et neil kolmel koostöö ikka hästi sujuks, on olemas inimene, kes hoiab neil silma peal ja vajadusel juhedab. Sööki toovad lauda 1-3 erinevat inimest. Ja keegi koorib kuskil porgandit ja keegi praeb riisi. Põnev!

Üldine foon näikse olevat, et vietnamlased on üks väga ettevõtlik rahvas. Tänavaid ääristavad üksteise vastu surutud 2-3-4 korruselised kitsad majad. Pea, et iga maja esimene korrus on kohandatud mingit sorti kauba müümiseks või teenuse osutamiseks - koopiakeskuste, restoran/autopesulate, reisiagentuuride, ratta - ja rollerirentide, pudi-padi-limonaadi-riiete-suveniiri-bensiini poekeste, india-itaalia-vietnami-tai restoranikeste lõputu raja ees, kõnniteel tehakse süüa ja ka süüakse ning siinsamas - tänaval - ka ülejäänud aeg surnuks lüüakse. Sest kas kaarte või mõnda muud mängu mängivaid ja niisama, tegevusetuse käes mõnulevaid inimesi, kohtab ka. Neilt saab murelik tulevikuinimene mittemidagitegemise ja lihtsaltolemise kunsti õppida. 

päeval autopesula / õhtul restoran-söökla

järgmine restoran. grillrestoran.

pudel peseb lõkkesuitsus uueks

Poeomanikud ja restoranimeelitajad on suht arusaajad - "ei" on ka kolmandal korral "ei" ning mõnikord piisab rahulolevalt äsja punnisöödud kõhu silitamisest, et sõnum kohale jõuaks. Mida kaugemale linna turistisegusest keskusest, seda argisemaks ja lihtsamaks läheb - poekeste/tänavaputkade jada tundub olevat lõputu, aga inimesed rehmavad lihtsalt naeratades "Tere, osta midagi" ja ega nad eriti ei oota, et võõramaaloom oma lenksu tema suunas pööraks - ilmselge suunitlus kohalikule klientuurile! Samas - kaup on kõik ikka ja jälle sama ja paneb lõpuks mõtlema, et ehk on see ülim miniettevõtlus mitte omaalgatuslik ärimeel, vaid alasti kistud  püramiidskeem? Nad on kohaliku haardega tolmuimejamehed ja kodukeemia müüjad! Iga mees oma poekesega on olude sunnil müügimees - suht sarnane ja sama puuga löödud kaup valmib ja tarnitakse ühest tehasest ning kasum voolab lõpuks sinnasamasse tehasesse tagasi? Ning kõige väiksem kasum jääb sinna, kus toimub kõige suurem võimlemine? Sest võimlema peab - kaup on nii ... et ma alguses pidasin siintoimuvat mingiks lühiajaliseks eksperimendiks - ärime saasta ja vaatame, kuidas läheb  - aga aju ja loogika küsivad, et miks nad oma eksperimendi just praeguseks ajastasid. Seega on siintoimuv pidev kadaka turg pigem kestev reaalsus.

velopõdrakärbes

Tõelised paariad on velotakso ja mototakso juhid. Need ei jaga ei "E"-d ega "I"-d. Taktika on lihtne - hüüa hei või signaalita või plaksuta, et luua silmside - nüüd küsi nime-päritolu-suru-kätt-kiida-end-ära kuula-eitust -suru-sajaga-oma-teenust-peale-näita-kiiduvihikut- jälita-jälita-jälita. Ma saan aru küll, et ka neil on kindlasti pered, mida toita ja  diivanid, millel kate vajab vahetamist ja lapse telefoniarve, mis tarvis tasuda, aga jala tahaks ka käia ja vahest tahaks niisama juttu vesta - ilma iga minuti tagant vahelesegatud saamata. Niisiis ongi - ütled viisakalt ei ja siis juba järsult. Sest kui inimene on nagu põdrakärbes end su higisel seljal sisse seadnud, tuleb kuuseoksaga sügada, kuni rahu majas. Või hotellist ratas rentida. Ka hea. "Tomorrow, we ride together, right?". Jip, otse päiksesse - Sina ees, mu kallis uus sõber.

valmib munaroog

ja liha raiutakse mopeedi istmel! tsiisus!

Mhmhmm. Ettevõtlikud inimesed töötavad ka tänavatel - juuksurid ja rätsepad ja kokad. Eelpoolmainitud paariad ka. Ja siis on veel päikseprilli- ja raamatumüüjad, kes jalutavad väsimatult ümber oma kvartali, põigates sisse igasse restorani, kus külastajaid leidub. Kui päikseprilli-ja suitsu müüjad meenutavad oma agregaatitega filmidest tuntud althõlma-käekellamüüjaid, siis raamatumüüjad veavad endaga kaasas umbes 30(!) raamatut. Saigonis kandsid nad seda raskust puusal ja Nha Trangis tassisid kastiga kaasa - powermanid ja -womanid! Raamatuid ei taha osta, kuna reisin seljakotiga. Aga miski muu jäi kuskil tajutagamaadel kripeldama. Astusin raamtupoodi ja avasin Lonely Planeti "Vietnam"i, kuna endal on see hetke enimlehitsetud letüüriks. Ja -need ettevõtlikud inimesed paljundavad raamatuid ka! Pildid on tuhmid, tekst viltu ja arvatavasti laguneb esimese lugemise ajal laiali (ehk nagu L.P-s kirjas on: "Su võltsitud raamat hävineb ise järgmise 5 sek jooksul") aga muidu kõik sama - umbes 10x vähema raha eest. Ehk siis, kuskil püramiidi tipus on põrandaalune  koopiakirjastus.

riildiil

Ma loodan südamest, et seal kõrval pole veepudelivillimisliini. 

Aitäh!

motorollercoaster

Ho Chi Minh City

Nüüd saan ka kunagi vana mehena filmiveterani kombel "Do remember `Nam?" küsida. Arvatavasti teengi seda, sest iga samm siin riigis on meeldejääv nagu väike üllatusmuna - tulvil üllatusi, põnevust ja äratundmisi. 

Esimest korda taksost väljudes oli hea tunne küll, kui hotellist joosti vastu - muidu oleks see maa meid väga valusalt tervitanud. Siinne liiklus on minu jaoks midagi seninägematut, ja samas on kõik palju loogilisem, kui karges siniverekultuuriruumis - näiteks kuuled signaali väga tihti, sest sellega antakse oma olemasolust teistele teada. Esimene päev Ho Chi Minh Citys möödus teeületamist õppides. 

Ja ütleme nii, et saime põhitõed selgeks. Reegel üks - ära jookse. Reegel kaks - ära astu tagasi. Ole rahulik. Ja nii ongi - jalutad liiklusesse ja hoiad juhtidega silmsidet - nad püüavad tajuda Su liikumist ja seavad oma rooli mujale. Ehk siis - siinne liiklus on nagu voolav vesi - mitte miski ei kogune takistuse taha, vaid leiab uue suuna ja voolab ümber. Voolates on veepiiskadel vaja meeles pidada oma suurust - reegel number kolm on, et väiksem vajub suuremal eest -  annab auto signaali, vajub motikas eest. Mida suurem masin, seda vasakpoolsem rida. Paremal sõidavad motikad, rollerid, ratturid, jalakäijad, prügi-, banaani-,maisi-, cdplaadi jms kärud ja vastutulevad sõidukid. Justjust, ega ju keegi teed ei ületa, kui paarsada meetrit-kilomeetrit tagasi on tarvis põigata! Väga kõrge tähelepanuvõime ja teineteisega arvestamine toimub siin! Ja autod - ilmselge vähemus siinses liikluses, mõjuvad vaaladena keset rolleriplanktonit - on suht kriimuvabad! Lihtsalt vaata ja imesta!!

asiaadi parim sõber

tiba teine sebrakultuur

Ma pole kunagi nii suures linnas käinud - siinne inimmass on sellepoolest nt laulupeo massist erinev, et Sa tead - massi taga on mass ja sellel pole lähikilomeetrite raadiuses otsa ega äärt. Hommikul taksos istudes imestasin, kui niipalju inimesi nägin. Rolleritega inimesi. Kui keegi kuskil istub kurvalt ja mõtleb, et tema jaoks pole kedagi siin ilmas olemas, siis ehk .. lohutuseks seegi - kui siin massis on inimesed endale rolleri leidnud ja ka kaks kohta, mille vahet sellega sõita, siis.. pole tarvis karta. Kõik on võimalik. 

Õhtul aga saime liiklusest väheke vahetuma kogemuse. Jälgige - kõik on loogiline, teineteisega arvestav. Ja lõpus kuuleb roppusi ja näeb kohalikku ilmateadet:

Liiklus toimib! Muidugi, neid haritakse niimoodi väiksest lapsest peale - kohalik kahelapseline peremudel mahub ilusasti rollerile, kõige väiksem isa sülest üle lenksu piilumas. Sellel on kaks väga tugevat mõjuvälja - esiteks, inimene harjub liiklust loomuliku, elava voona tajuma. Teiseks, nad elavad rolleri otsas. Tänavanurgale pargitud rolleril magamine? Pole probleem! Rollerideit? Miks mitte kudrutada, istudes koos kuskil ilusas parklasopis rolleril? Rätsepiste rolleril? Muidugi! jnejnejne Akrobaadid on neist enamus - iseendale teadmata.

kingsize 

Roller on ka transpordivahend, sobides lisaks perele veel kanade, tsemendi, raamatute, maisi, riisi, ehitusarmatuuri ja munade vedamiseks. Ja roller toidab - tänaval pole Sa kunagi üksi, sest ikka aeglustub mõni  uus parim sõber, pakkudes kokkuleppehinna eest linnatuuri või lihtsalt kiiremat kohalejõudmist. Ja nii kogu aeg!  Vahva ju - õpid erinevaid viise, kuidas keelduda, sest vahest tahaks kõndida ju ka.

Niisiis - motoroller on siinse inimese parim sõber ja liiklus on kui voolav vesi. Uskumatu!

Igatahes, aitäh!

hommikupäiksed

Kui ma umbes neli kuud tagasi Lääne-Austraalias maandusin, võttis mind lennujaamast väljudes vastu päikesetõus. Neid olen siin viimase nelja kuu jooksul kogenud külla ja küll, ning tuleb tõdeda - päikesetõus on igas maailmanurgas eriline. Sedamoodi eriline, et tekib hästi karge ja natuke kehast eemal viibiv tunne. Hea tunne. :)

Viimane hommik Lääne-Austraalias saabus Kununurra lähedal telgis. Kuna pimedaks läheb vara, siis pole midagi parata - organism samastub kanaga ja otsib tähtede sirama hakates kohe kohta õrrel, et nokk sõnnikusuunas looja lasta. Sama kanasus pühib une silmist siis, kui esimesed koidukiired ööpimedust hajutama hakkavad. Ajasin tagumiku maast lahti ja läksin jooksma. Oli nii vara, et telkimisplatsist paar kvartalit edasi aborigeenid veel jaurasid. Lehvitasin neile - Kununurras on nad sõbralikumad, kui senikohatud lõunapoolsemad isendid - ja nad suisa lehvitasid vastu! Isegi nende koer oli sõbralik ja lasi mul ühes tükis minna! Sealt veel paarsada meetrit edasi asus mägi, mis osutus lähemal uurimisel pisikeseks rahvuspargiks / kaitsealaks - Mirima Mational Park (Hidden Valley). Järjekordne hommikune toonusetõst, mis lisaks kehale ka vaimule ooooo, kui turgutavalt mõjus! 

Ei eputa, vaid jagan ilu ka teitega:

loogiline ju, kuhu joosta

bungles

tagasi all

kella-kuue-kiired palmisalus

aitäh!

Vietnamisalv kui hingepalsam

Paar nädalat enne meid lõpetas  oma kelneritöö üks igati mihkel poiss, kes läks edasi mööda oma seikluslikku teed. Ta rääkis, kuidas viimasel paaril aastal on ta olnud pidevalt teelahkmeil, seistes silmitsi võrdselt heade võimalustega, mida Elu talle pakkus. Neil hetkil kasutas ta otsustamiseks seda, mis jääb igal kaalutleval ja loogiliselt mõtleval inimesel viimase kaaluvihina lauale - münti. Kuigi teiselpool maakera, eemal oma tüdrukust ja "ilma" juhtivast töökohast, mida talle pakuti, oli tal iga päev aega korraks seisatada, et endamisi muheledes päikseloojangut silmitseda. Seljataga oli tal ohtralt valikuid, mis olid viinud ta mitmeks kuuks üksikule saarele; sealt tagasi tsivilisatsiooni; idamaa saginast Perthi, kus ei olnud tööd; sealt Broome´i, kus teise päeva õhtuks töötas kolmes kohas; sealt valis ta ookeaniäärse; nüüd on ta tagasi riisikultuuris, ühes oma tüdrukuga. Ja nagu viimased teated räägivad, seisab jällegi silmitsi valikutega - taaskord pakub kodune Saksamaa talle mõnusat äraolemist; taaskord õhkab tüdruk; taaskord ihkab hing ja sügeleb matkasaapa tald. Olgu kuidas on ja kas ta tegelikult viskab münti ühe või kolm korda, polegi tähtis. Hing on rahul - ja inimene õnnelik. See on tähtsam. 

Ühel hommikul, enne restorani külastajatele avamist, vaatasime koos all rannas laineis hullavaid delfiine.  Vaatasime ja rääkisime sukeldumisest. Esiteks, Suur Vallrahu solvuks kangesti, kui ma (ja üks ilus tüdruk ka) ainult snorgeldamise ehk siis veekeskkonna pealmise viie meetriga piirduksin. Teiseks, sukeldumine tuleb nii või naa kunagi selgeks õppida. Kolmandaks, seda saab Vietnamis ka õppida. Neljandaks, silm ei seletanud eriti lainevahtu delfiinidest, aga hea oli jutustada ja mõttega mängida. Viiendaks, hea mõte vajab helget alget ja seda see vestlus ka oli. 

Eelmisel nädala alguseks oli idee kinnisideeks arenenud ja sukeldusin juba unes ka. Unevietnamis. Ja see oli oi kui hea. Niisiis ostsimegi päris piletid ja taotlesime päris  viisad ja nüüd istume kahekesi päris lennukis - üha kaugemale Austraaliast - ning üllataval kombel on tunne, nagu sõidaksime välismaale! Sest hing ihkab ja ma juba tean ette, kui suurepärane see saab olema! Hiaaaaaaaaaaaaa! 

Järgmine päev vaatasime jälle, kandik kaenla all, merd. 

"Kuule, kas eile ikka olid seal delfiinid, või me kujutasime seda ette - et veel ägedam oleks?"

"Ma ei tea"

Vaatasime mõlemad päikest ja merd ja silmis oli rahu.

Ja mõlemad muhelesime.

Sest vahest on hea kohata teisigi hulle, kes lasevad Elul endale ilusana paista.

Aitäh!

märjavältijad II

"Euroopast? Vauuu! Ma ainult unistangi sellest! Niipea, kui piisavalt raha ja julgust koos, jätan siin kõik sinnapaika ja lähen reisima! Hing ihkab nii hullult mujale!"

Nii rääkis plika, kellelt Perthi lennujaamas telefonikaardi ostsin. Kuipaljud eurooplased aussi või mõne muu koha peale sarnaseid mõtteid õhkavad? Ma ei tea, miks me niimoodi loodud oleme, et püüdleme aina selle poole, millest hetkel puudu ja jätame vääritud tänuta selle, mis meil on. Variante on (jajaa, enam, kui) kaks. Eluhingus on tuli - leek vajab elus püsimiseks ronimist, millegi poole pürgimist. Või siis teeme me endale niimoodi olemasolevate asjade väärtust selgeks - läbi ilmajätmise. Sest kes see ikka hindab varblast, mis pihus, kui kuskil katusel tuvi turnib!

Kui päevavalgust napib ainult pooleks ööpäevaks, aga seda hinnata ei oska, siis mida teha? Seda veelgi vähendada! Mul oli juba ammu soov külastada Tunnel Creek´i. Ehk siis - oja on aegade jooksul liivkivikaljusse tunneli uuristanud! ÄgeÄgeÄgeÄgeÄge! Soovitan soojalt kõigile!

Sissepääs on majesteetlik ja kõigil on rõõmus meel. Ees ootab seiklus!

Rada on kokku 700 m pikk ja see tuleb läbida vees kahlates, kividel ja kaldaliival samme seades - kaldaliivariba laius sõltub sellest, kui palju on vihma sadanud. Juba enne esimesi märgi samme tundusid kuiv pind ja päevavalgus oiiiiiii kui armsad. Aga .. tuleb minna.

Valgus tuhmus iga sammuga - ja taskulambid võiksid ikka umbes 10x võimsamad olla. Või siis mitte - see ju kergitaks liigselt saladuseloori - mis küll ootab 5 meetri pärast?

Seda, et tunnel on keskel kokku varisenud, hakkasime uskuma umbes siin. Nurga tagant paistis valgus! Jeee!

Mõned asjad lihtsalt on väärt väikest ebakindlustunnet. Näiteks päevavalgus :) Aga loorberid on need, millel puhkavad nõrgad, kes lepivad võiduga! Tõelised sangarid sülgavad pihku, võtavad maast labida ja suunduvad uut kraavi kaevama! Või tunnelit ehitama. Või järgmist diktaatorit kukutama. Ees ootas meid teine lõik piki maa-alust jõge:

 Öeldakse, et võta eilsest tänasesse ainult hea kaasa. No sai ikka korralikult võetud! Koopa laes on kaks suuremat kolooniat - puuvilja-ja sitikatoidulised nahkhiired esimeses ja lihatoidulised nahkhiired teises. Pidavat  väga ärrituma, kui neile valgust näkku naidata - aga mida Sa hing sinna parata saad, kui lamp pea küljes on! Ikka ju vaatad sinna, kust mingi kribin-krabin kostub!

 Et ikka õigesti osata hinnata normaalset pulssi ja adrenaliini kogust organismis, suundusime edasi. Pimedas helkis aeg-ajalt miskit punast. Tuli välja, et vees sibasid pisikesed, kuni kämblapikkused kalad ringi. Vahest tulid parvena juurde ja siis oli näha tervet trobikonda punaseid täppe. 

 Mingil hetkel hakkas mulle silma kaks punast täppi, mis tegutsesid sünkroonis. Ja üldse mitte vees. Kuna silm ei seletanud koopas isegi taskulambiga eriti hästi, läksime lähemalt uurima. Pilkases pimeduses on ikka hea, kui on välguga kaamera kaasas - see valgustab korraks ümbritseva kolme kuni viie meetri raadiuses. Siis saab fotoka ekraanilt vaadata, et mis see seal siis nüüd niimoodi vedeleb:

 Ahahaaaaaaaaaaaaa kui kallis on distants ja traataed ja Turovski oma teadmistega etoloogiast ja oi kui armas on ühtäkki päevavalgus! :) Tegu on mageveekrokodilliga, kes inimest ründab ainult siis, kui ta nurka on aetud. Kuna ta tundus piisavalt nurgas - ausõna, meie ei ajanud! - siis otsustasime tagasi minna - lootuses, et me mõnele tolle sõbrale peale ei astu.

Nagu juuresolev pilt tõestab, on inimene loll ja oskab asju hinnata ainult siis, kui need talt ära võtta. Kindlustunnet hindab ta ülekõige ainult siis, kui see talt röövida. Annad tagasi - ja juba otsib uusi võimalusi hinge tagajalgadele ajamiseks! Samas vaadake, kui targad ja tasakaalukad on nahkhiired - öösel pimedaga on õues, mängivad putukatega. Ja päeval - ronivad pimedasse magama. 

Kui me vaid nahkhiiresugusemad oleksime! Kas siis üldse keegi siin saarel telefonikaarte ostaks ja millest nende müüjad unistaksid? Kas siis oleks talendid kodus ja elu ilus?

Ma arvan, et ei. Hing, va kurivaim, peab ihkama, muidu ei saa! Onju?

TA, ra!

märjavältijad

Ohh seda imet! Oleme oma reisi planeerinud nii, et igikestev suvi kestaks niiumbestäpselt aasta. Kuna silme ees on terendamas vihmaperiood ja see on midagi, mida kaheveolise autoga tasub vältida, asusime Broome´st Põhjaterritooriumi poole teele. Eesmärk on jõuda enne suuri üleujutusi idakaldale. Lihtne - eriti arvestades seda, et vihm ja suurem niiskus on end siiani lasknud oodata. Teadjad inimesed teavad mainida, et praegune aasta on nagu ei kunagi varem - tavaliselt on nad seks ajaks kastekannu nurka visanud ja piima järel käivad poes lapsed. Mida märg aastaaeg kujutab, tundsime ühel pärastlõunal paar nädalat tagasi - tuli tuuleiil, mis ei olnud tavapäraselt kõrvetav - ja puhus seljas riided läbimärjaks. Viie sekundiga! Niisiis, Broome on seljataha jäetud ja  retk läbi kuivanud, kõrbenud ja kohati ka põlenud maastiku alanud. 

natuke kõrbenud, veidike põlenud

aga puud ei lähe põlema - vist hoiavad vett tüves

kell on kaksteist

sipelgapesad

Kui pikalt töötada - ja kaks kuud on päris pikk aeg, eksole - siis tahab inime hinge tõmmata. Sestap rentisime maasturi ning ründasime telgi ja purgimoosiga varustatult lähedalolevaid rahvusparke. Järgnev video sisaldab vandesõnu, sest ega oma saatuse eest juba pakku ei poe:

Kolm kuud sai ilma vihmata elatud, aga näe - kogus end nurga taga kokku ja hüppas korraga välja! 

loodus, sajaga võimas!

Esimene rahvuspark - Windjana Gorge -  oli sajaga äge! Läksime vaatama mageveekrokodille, kes toituvad kaladest ja madudest ja mõned emased vintsutavad vist ainult adru, nii väikesed on nad, aga saime paljurohkema osaks. Esiteks, sealne kaljumoodustis on väga ilus - eriti loojuva päikese käes tekib tunne, nagu oleksime aafrikasse sattunud. Ebareaalne oli see igatahes.

Ebareaalsemaks tegi kogu sealse olemise kohalik helifoon - hääli, huikamisi, kluugutamisi, kriukse, kriiskamisi ja vilinaid oli igat masti. Päikese loojudes, kui enamus linde vaikseks jäi, hakkas kaugemalt kaljudest meeletu kriiskamine pihta. Ja no siis nad tulid - vihinal ja karjakaupa üle me peade - alanud oli videvikutund :) Ütleme nii, et ma pole kunagi isegi pidanud vajalikuks nii palju nahkhiiri korraga ette kujutada, kui neid seal oli. Ja neid ikka oli!

1 bat, 2 bat, 3 bat..

edwardikari

lõunasse? ei, lõunale!

Pimedaks läheb siin varakult - kuue ajal. Ent silmapiiril sähvis äike ka siis, kui me magama jäime - 8 ajal. Kell kümme nägin korraks, kuidas hiigelsuur kuu kalju tagant tõusis ja ega ma enne ei ärganudki kui kell kolm, sest siis tuli Äiksevihm tagasi - ühes oma sõbra Hästi Tugeva Tuulega moodustasid nad paraja välgu-paduvihmatormi. IMEKOMBEL pidas meie miniatuurne kuppel, mis kirjade järgi kolme hiinlast mahutab, ent tegelikkuses kahte kronksus inimest endas peidab, vastu. 

Hommikune tervisejooks aga läheb kindlasti erilisemate TOP 10sse. Võtsin fotoka kaasa ja selline oli mu hommikune jooksurada, võta või jäta:

päiksetõusu-kargus

rammestus

tõrvasuhkruvatipuu

lubatud püütonid püsisid peidus :(

raja lõpp

freshy

Muideks, unine lendav nahkhiir on väga naljakas nähe - nad nagu loperdaksid läbi õhu.

See oli meie esimene 24 h märja vältimist.

Aitäh!

Lahe oli! :)