save the kimberley

Broome on pealtnäha vaikne ja mõnus linnake ookeanikaldal. Elatub põhiliselt turismist ja kohalikud on seda meelt, et valitud tee on hea ja peaks ka nii jätkuma. Paraku on selle elustiili säilimise eest käimas päris kõva võitlus, millest on näha märke nii majadel - aedadel kui ka autodel.

NO GAS tähendab üheselt seda, et siinsed inimesed on meelestatud..tõrksalt..ühe idee ja viisi, kuidas seda ellu viiakse, osas. Ideed viljelevad naftamaailma viis suurt nime. Eesmärgiks on siit umbes 50 km kaugusel avada maailma suuruselt teine maagaasi rafineerimistehas.

agreed upon

Load on poolikud, kohalikelt on mingid allkirjad välja pressitud/petetud, rohelist tuld pole keegi veel lõplikult andnud, aga pinnaseeemaldamine jms juba käib. Ühesõnaga - globaliseerunud majandusmudeli alustalad - hiiud - näitavad kohalikele täpselt, kui olulised nad on. Inimesena null ja tarbiva massina kõik.

aussie puhkab - mad max elab

esimene laager

siin seisavad raskeveokid - iga päev tund-paar.

alguses on tee ülilai ja ford on suurepärane auto :)

ja siis enam tee nii lai pole.

See, mis mastaapides asi kerkima hakkab ja kui palju see loodust ja pärimuskultuurijuuri lõhub, käisime kohapealsetes protestijate laagrites uurimas. Esimese laagri eesmärgiks on inimeste teadlikkust tõsta ja iga päev tehasemasinate konvoid paar tundi kinni hoida - ja nii juba üle saja päeva. Esimene kuu käidi iga päev küsimas, et "Noh, kas nüüd saame läbi?" Ja mindi tagasi. Tegu on muideks rahumeelse istun-teel protestiga, vahelduva traktorikülge aheldamisega. :). Kuu möödudes lennati märulipolitseiga peale ja peksti asi niipalju laiali, et saaks masinatega läbi. Juhuslikult puhkenud põõsapõlengu kustutamiseks rajati sinna ka suisa tee jne. Sitta igast ilmakaarest ühesõnaga. 

Teine laager asub tehase vahetus ligiduses ja on tegutsenud kolm aastat. Ülisõbralikud inimesed ja aatelised mõtted. Väga laheda suhtumisega loodusekaitsjad, kes suutsid päris pikalt vaalamigratsiooniteest ja unenäguderajast ja hauduvate kilpkonnade kommetest rääkida.. Ja muidugi kui sinna läksime, siis esimese asjana hüüti "Hello, Estonia!". Siin lihtsalt jookseb koguaeg samade inimestega kokku :) Tee sinna laagrisse oli juba katsumusterohkem, ent - meie käru jäi ainult ühe korra kinni. Täpselt tehase väravate ees. Kurjade valvurite nina all. Ajasime paar sõna juttu ja me vist ei andunud tulihingelise vastasleeri mõõtu välja, kuna järgmisel hetkel lükkasime autot juba koos.

raju rada

saime hakkama!

Heitsime pilgu peale ka sellele meeletult kaunile rannaribale, mis tasa lükatakse - et viia vette torud ja jetty e hiigelmuul, mille kaudu hakatakse toitma aastas üle 1500 (!) tankeri kõhtu. Päris tulus äri tundub olevat.

Muideks, inimeste põhimure pole see, et maapõuest võetakse gaasi või et tankerid hakkavad silmapiiril olema.  Neile ei meeldi, et valitud on võimalikest variantidest kõige rämedam ja mustem - kopp maase ja toru merre.
Lootust olid nad igatahes täis -või noh, mis lootust. Nad on kindlad, et seljatavad selle võitluse.

Enamus ülalolevatest piltidest said võimalikuks tänu ühele kohalikule, kes meid laagris oma dziibile korjas - raanikuäär on pikk ja sedamööda kulgev tee tulvavetest enam, kui loominguliselt räsitud.

Kui see lugu oleks film, siis oleks selle pealkiri arvatavasti "Mad Max meets Avatar".

Aitäh!