Paar nädalat enne meid lõpetas oma kelneritöö üks igati mihkel poiss, kes läks edasi mööda oma seikluslikku teed. Ta rääkis, kuidas viimasel paaril aastal on ta olnud pidevalt teelahkmeil, seistes silmitsi võrdselt heade võimalustega, mida Elu talle pakkus. Neil hetkil kasutas ta otsustamiseks seda, mis jääb igal kaalutleval ja loogiliselt mõtleval inimesel viimase kaaluvihina lauale - münti. Kuigi teiselpool maakera, eemal oma tüdrukust ja "ilma" juhtivast töökohast, mida talle pakuti, oli tal iga päev aega korraks seisatada, et endamisi muheledes päikseloojangut silmitseda. Seljataga oli tal ohtralt valikuid, mis olid viinud ta mitmeks kuuks üksikule saarele; sealt tagasi tsivilisatsiooni; idamaa saginast Perthi, kus ei olnud tööd; sealt Broome´i, kus teise päeva õhtuks töötas kolmes kohas; sealt valis ta ookeaniäärse; nüüd on ta tagasi riisikultuuris, ühes oma tüdrukuga. Ja nagu viimased teated räägivad, seisab jällegi silmitsi valikutega - taaskord pakub kodune Saksamaa talle mõnusat äraolemist; taaskord õhkab tüdruk; taaskord ihkab hing ja sügeleb matkasaapa tald. Olgu kuidas on ja kas ta tegelikult viskab münti ühe või kolm korda, polegi tähtis. Hing on rahul - ja inimene õnnelik. See on tähtsam.
Ühel hommikul, enne restorani külastajatele avamist, vaatasime koos all rannas laineis hullavaid delfiine. Vaatasime ja rääkisime sukeldumisest. Esiteks, Suur Vallrahu solvuks kangesti, kui ma (ja üks ilus tüdruk ka) ainult snorgeldamise ehk siis veekeskkonna pealmise viie meetriga piirduksin. Teiseks, sukeldumine tuleb nii või naa kunagi selgeks õppida. Kolmandaks, seda saab Vietnamis ka õppida. Neljandaks, silm ei seletanud eriti lainevahtu delfiinidest, aga hea oli jutustada ja mõttega mängida. Viiendaks, hea mõte vajab helget alget ja seda see vestlus ka oli.
Eelmisel nädala alguseks oli idee kinnisideeks arenenud ja sukeldusin juba unes ka. Unevietnamis. Ja see oli oi kui hea. Niisiis ostsimegi päris piletid ja taotlesime päris viisad ja nüüd istume kahekesi päris lennukis - üha kaugemale Austraaliast - ning üllataval kombel on tunne, nagu sõidaksime välismaale! Sest hing ihkab ja ma juba tean ette, kui suurepärane see saab olema! Hiaaaaaaaaaaaaa!
Järgmine päev vaatasime jälle, kandik kaenla all, merd.
"Kuule, kas eile ikka olid seal delfiinid, või me kujutasime seda ette - et veel ägedam oleks?"
"Ma ei tea"
Vaatasime mõlemad päikest ja merd ja silmis oli rahu.
Ja mõlemad muhelesime.
Sest vahest on hea kohata teisigi hulle, kes lasevad Elul endale ilusana paista.
Aitäh!
No comments:
Post a Comment