Kui ma umbes neli kuud tagasi Lääne-Austraalias maandusin, võttis mind lennujaamast väljudes vastu päikesetõus. Neid olen siin viimase nelja kuu jooksul kogenud külla ja küll, ning tuleb tõdeda - päikesetõus on igas maailmanurgas eriline. Sedamoodi eriline, et tekib hästi karge ja natuke kehast eemal viibiv tunne. Hea tunne. :)
Viimane hommik Lääne-Austraalias saabus Kununurra lähedal telgis. Kuna pimedaks läheb vara, siis pole midagi parata - organism samastub kanaga ja otsib tähtede sirama hakates kohe kohta õrrel, et nokk sõnnikusuunas looja lasta. Sama kanasus pühib une silmist siis, kui esimesed koidukiired ööpimedust hajutama hakkavad. Ajasin tagumiku maast lahti ja läksin jooksma. Oli nii vara, et telkimisplatsist paar kvartalit edasi aborigeenid veel jaurasid. Lehvitasin neile - Kununurras on nad sõbralikumad, kui senikohatud lõunapoolsemad isendid - ja nad suisa lehvitasid vastu! Isegi nende koer oli sõbralik ja lasi mul ühes tükis minna! Sealt veel paarsada meetrit edasi asus mägi, mis osutus lähemal uurimisel pisikeseks rahvuspargiks / kaitsealaks - Mirima Mational Park (Hidden Valley). Järjekordne hommikune toonusetõst, mis lisaks kehale ka vaimule ooooo, kui turgutavalt mõjus!
Ei eputa, vaid jagan ilu ka teitega:
 |
| loogiline ju, kuhu joosta |
 |
| bungles |
 |
| tagasi all |
 |
| kella-kuue-kiired palmisalus |
aitäh!
No comments:
Post a Comment