Ohh seda imet! Oleme oma reisi planeerinud nii, et igikestev suvi kestaks niiumbestäpselt aasta. Kuna silme ees on terendamas vihmaperiood ja see on midagi, mida kaheveolise autoga tasub vältida, asusime Broome´st Põhjaterritooriumi poole teele. Eesmärk on jõuda enne suuri üleujutusi idakaldale. Lihtne - eriti arvestades seda, et vihm ja suurem niiskus on end siiani lasknud oodata. Teadjad inimesed teavad mainida, et praegune aasta on nagu ei kunagi varem - tavaliselt on nad seks ajaks kastekannu nurka visanud ja piima järel käivad poes lapsed. Mida märg aastaaeg kujutab, tundsime ühel pärastlõunal paar nädalat tagasi - tuli tuuleiil, mis ei olnud tavapäraselt kõrvetav - ja puhus seljas riided läbimärjaks. Viie sekundiga! Niisiis, Broome on seljataha jäetud ja retk läbi kuivanud, kõrbenud ja kohati ka põlenud maastiku alanud.
natuke kõrbenud, veidike põlenud
aga puud ei lähe põlema - vist hoiavad vett tüves
kell on kaksteist
sipelgapesad
Kui pikalt töötada - ja kaks kuud on päris pikk aeg, eksole - siis tahab inime hinge tõmmata. Sestap rentisime maasturi ning ründasime telgi ja purgimoosiga varustatult lähedalolevaid rahvusparke. Järgnev video sisaldab vandesõnu, sest ega oma saatuse eest juba pakku ei poe:
Kolm kuud sai ilma vihmata elatud, aga näe - kogus end nurga taga kokku ja hüppas korraga välja!
loodus, sajaga võimas!
Esimene rahvuspark - Windjana Gorge - oli sajaga äge! Läksime vaatama mageveekrokodille, kes toituvad kaladest ja madudest ja mõned emased vintsutavad vist ainult adru, nii väikesed on nad, aga saime paljurohkema osaks. Esiteks, sealne kaljumoodustis on väga ilus - eriti loojuva päikese käes tekib tunne, nagu oleksime aafrikasse sattunud. Ebareaalne oli see igatahes.
Ebareaalsemaks tegi kogu sealse olemise kohalik helifoon - hääli, huikamisi, kluugutamisi, kriukse, kriiskamisi ja vilinaid oli igat masti. Päikese loojudes, kui enamus linde vaikseks jäi, hakkas kaugemalt kaljudest meeletu kriiskamine pihta. Ja no siis nad tulid - vihinal ja karjakaupa üle me peade - alanud oli videvikutund :) Ütleme nii, et ma pole kunagi isegi pidanud vajalikuks nii palju nahkhiiri korraga ette kujutada, kui neid seal oli. Ja neid ikka oli!
1 bat, 2 bat, 3 bat..
edwardikari
lõunasse? ei, lõunale!
Pimedaks läheb siin varakult - kuue ajal. Ent silmapiiril sähvis äike ka siis, kui me magama jäime - 8 ajal. Kell kümme nägin korraks, kuidas hiigelsuur kuu kalju tagant tõusis ja ega ma enne ei ärganudki kui kell kolm, sest siis tuli Äiksevihm tagasi - ühes oma sõbra Hästi Tugeva Tuulega moodustasid nad paraja välgu-paduvihmatormi. IMEKOMBEL pidas meie miniatuurne kuppel, mis kirjade järgi kolme hiinlast mahutab, ent tegelikkuses kahte kronksus inimest endas peidab, vastu.
Hommikune tervisejooks aga läheb kindlasti erilisemate TOP 10sse. Võtsin fotoka kaasa ja selline oli mu hommikune jooksurada, võta või jäta:
päiksetõusu-kargus
rammestus
tõrvasuhkruvatipuu
lubatud püütonid püsisid peidus :(
raja lõpp
freshy
Muideks, unine lendav nahkhiir on väga naljakas nähe - nad nagu loperdaksid läbi õhu.
No comments:
Post a Comment