motorollercoaster

Ho Chi Minh City

Nüüd saan ka kunagi vana mehena filmiveterani kombel "Do remember `Nam?" küsida. Arvatavasti teengi seda, sest iga samm siin riigis on meeldejääv nagu väike üllatusmuna - tulvil üllatusi, põnevust ja äratundmisi. 

Esimest korda taksost väljudes oli hea tunne küll, kui hotellist joosti vastu - muidu oleks see maa meid väga valusalt tervitanud. Siinne liiklus on minu jaoks midagi seninägematut, ja samas on kõik palju loogilisem, kui karges siniverekultuuriruumis - näiteks kuuled signaali väga tihti, sest sellega antakse oma olemasolust teistele teada. Esimene päev Ho Chi Minh Citys möödus teeületamist õppides. 

Ja ütleme nii, et saime põhitõed selgeks. Reegel üks - ära jookse. Reegel kaks - ära astu tagasi. Ole rahulik. Ja nii ongi - jalutad liiklusesse ja hoiad juhtidega silmsidet - nad püüavad tajuda Su liikumist ja seavad oma rooli mujale. Ehk siis - siinne liiklus on nagu voolav vesi - mitte miski ei kogune takistuse taha, vaid leiab uue suuna ja voolab ümber. Voolates on veepiiskadel vaja meeles pidada oma suurust - reegel number kolm on, et väiksem vajub suuremal eest -  annab auto signaali, vajub motikas eest. Mida suurem masin, seda vasakpoolsem rida. Paremal sõidavad motikad, rollerid, ratturid, jalakäijad, prügi-, banaani-,maisi-, cdplaadi jms kärud ja vastutulevad sõidukid. Justjust, ega ju keegi teed ei ületa, kui paarsada meetrit-kilomeetrit tagasi on tarvis põigata! Väga kõrge tähelepanuvõime ja teineteisega arvestamine toimub siin! Ja autod - ilmselge vähemus siinses liikluses, mõjuvad vaaladena keset rolleriplanktonit - on suht kriimuvabad! Lihtsalt vaata ja imesta!!

asiaadi parim sõber

tiba teine sebrakultuur

Ma pole kunagi nii suures linnas käinud - siinne inimmass on sellepoolest nt laulupeo massist erinev, et Sa tead - massi taga on mass ja sellel pole lähikilomeetrite raadiuses otsa ega äärt. Hommikul taksos istudes imestasin, kui niipalju inimesi nägin. Rolleritega inimesi. Kui keegi kuskil istub kurvalt ja mõtleb, et tema jaoks pole kedagi siin ilmas olemas, siis ehk .. lohutuseks seegi - kui siin massis on inimesed endale rolleri leidnud ja ka kaks kohta, mille vahet sellega sõita, siis.. pole tarvis karta. Kõik on võimalik. 

Õhtul aga saime liiklusest väheke vahetuma kogemuse. Jälgige - kõik on loogiline, teineteisega arvestav. Ja lõpus kuuleb roppusi ja näeb kohalikku ilmateadet:

Liiklus toimib! Muidugi, neid haritakse niimoodi väiksest lapsest peale - kohalik kahelapseline peremudel mahub ilusasti rollerile, kõige väiksem isa sülest üle lenksu piilumas. Sellel on kaks väga tugevat mõjuvälja - esiteks, inimene harjub liiklust loomuliku, elava voona tajuma. Teiseks, nad elavad rolleri otsas. Tänavanurgale pargitud rolleril magamine? Pole probleem! Rollerideit? Miks mitte kudrutada, istudes koos kuskil ilusas parklasopis rolleril? Rätsepiste rolleril? Muidugi! jnejnejne Akrobaadid on neist enamus - iseendale teadmata.

kingsize 

Roller on ka transpordivahend, sobides lisaks perele veel kanade, tsemendi, raamatute, maisi, riisi, ehitusarmatuuri ja munade vedamiseks. Ja roller toidab - tänaval pole Sa kunagi üksi, sest ikka aeglustub mõni  uus parim sõber, pakkudes kokkuleppehinna eest linnatuuri või lihtsalt kiiremat kohalejõudmist. Ja nii kogu aeg!  Vahva ju - õpid erinevaid viise, kuidas keelduda, sest vahest tahaks kõndida ju ka.

Niisiis - motoroller on siinse inimese parim sõber ja liiklus on kui voolav vesi. Uskumatu!

Igatahes, aitäh!