"Euroopast? Vauuu! Ma ainult unistangi sellest! Niipea, kui piisavalt raha ja julgust koos, jätan siin kõik sinnapaika ja lähen reisima! Hing ihkab nii hullult mujale!"
Nii rääkis plika, kellelt Perthi lennujaamas telefonikaardi ostsin. Kuipaljud eurooplased aussi või mõne muu koha peale sarnaseid mõtteid õhkavad? Ma ei tea, miks me niimoodi loodud oleme, et püüdleme aina selle poole, millest hetkel puudu ja jätame vääritud tänuta selle, mis meil on. Variante on (jajaa, enam, kui) kaks. Eluhingus on tuli - leek vajab elus püsimiseks ronimist, millegi poole pürgimist. Või siis teeme me endale niimoodi olemasolevate asjade väärtust selgeks - läbi ilmajätmise. Sest kes see ikka hindab varblast, mis pihus, kui kuskil katusel tuvi turnib!
Kui päevavalgust napib ainult pooleks ööpäevaks, aga seda hinnata ei oska, siis mida teha? Seda veelgi vähendada! Mul oli juba ammu soov külastada Tunnel Creek´i. Ehk siis - oja on aegade jooksul liivkivikaljusse tunneli uuristanud! ÄgeÄgeÄgeÄgeÄge! Soovitan soojalt kõigile!
Sissepääs on majesteetlik ja kõigil on rõõmus meel. Ees ootab seiklus!
Rada on kokku 700 m pikk ja see tuleb läbida vees kahlates, kividel ja kaldaliival samme seades - kaldaliivariba laius sõltub sellest, kui palju on vihma sadanud. Juba enne esimesi märgi samme tundusid kuiv pind ja päevavalgus oiiiiiii kui armsad. Aga .. tuleb minna.
Valgus tuhmus iga sammuga - ja taskulambid võiksid ikka umbes 10x võimsamad olla. Või siis mitte - see ju kergitaks liigselt saladuseloori - mis küll ootab 5 meetri pärast?
Seda, et tunnel on keskel kokku varisenud, hakkasime uskuma umbes siin. Nurga tagant paistis valgus! Jeee!
 |
Mõned asjad lihtsalt on väärt väikest ebakindlustunnet. Näiteks päevavalgus :) Aga loorberid on need, millel puhkavad nõrgad, kes lepivad võiduga! Tõelised sangarid sülgavad pihku, võtavad maast labida ja suunduvad uut kraavi kaevama! Või tunnelit ehitama. Või järgmist diktaatorit kukutama. Ees ootas meid teine lõik piki maa-alust jõge:
 |
Öeldakse, et võta eilsest tänasesse ainult hea kaasa. No sai ikka korralikult võetud! Koopa laes on kaks suuremat kolooniat - puuvilja-ja sitikatoidulised nahkhiired esimeses ja lihatoidulised nahkhiired teises. Pidavat väga ärrituma, kui neile valgust näkku naidata - aga mida Sa hing sinna parata saad, kui lamp pea küljes on! Ikka ju vaatad sinna, kust mingi kribin-krabin kostub!
Et ikka õigesti osata hinnata normaalset pulssi ja adrenaliini kogust organismis, suundusime edasi. Pimedas helkis aeg-ajalt miskit punast. Tuli välja, et vees sibasid pisikesed, kuni kämblapikkused kalad ringi. Vahest tulid parvena juurde ja siis oli näha tervet trobikonda punaseid täppe.
Mingil hetkel hakkas mulle silma kaks punast täppi, mis tegutsesid sünkroonis. Ja üldse mitte vees. Kuna silm ei seletanud koopas isegi taskulambiga eriti hästi, läksime lähemalt uurima. Pilkases pimeduses on ikka hea, kui on välguga kaamera kaasas - see valgustab korraks ümbritseva kolme kuni viie meetri raadiuses. Siis saab fotoka ekraanilt vaadata, et mis see seal siis nüüd niimoodi vedeleb:
Ahahaaaaaaaaaaaaa kui kallis on distants ja traataed ja Turovski oma teadmistega etoloogiast ja oi kui armas on ühtäkki päevavalgus! :) Tegu on mageveekrokodilliga, kes inimest ründab ainult siis, kui ta nurka on aetud. Kuna ta tundus piisavalt nurgas - ausõna, meie ei ajanud! - siis otsustasime tagasi minna - lootuses, et me mõnele tolle sõbrale peale ei astu.
Nagu juuresolev pilt tõestab, on inimene loll ja oskab asju hinnata ainult siis, kui need talt ära võtta. Kindlustunnet hindab ta ülekõige ainult siis, kui see talt röövida. Annad tagasi - ja juba otsib uusi võimalusi hinge tagajalgadele ajamiseks! Samas vaadake, kui targad ja tasakaalukad on nahkhiired - öösel pimedaga on õues, mängivad putukatega. Ja päeval - ronivad pimedasse magama.
Kui me vaid nahkhiiresugusemad oleksime! Kas siis üldse keegi siin saarel telefonikaarte ostaks ja millest nende müüjad unistaksid? Kas siis oleks talendid kodus ja elu ilus?
Ma arvan, et ei. Hing, va kurivaim, peab ihkama, muidu ei saa! Onju?
TA, ra!
No comments:
Post a Comment